21. ((th)e-raamat)

nädalavahetusel osalesin diskussioonis teemal pärisraamat vs e-raamat. ma saan aru, et ma olen päris vanaema, sest ma pole veel sellisel teemal kunagi kellegagi pikemalt vestelnud. ja raudselt isegi enamik vanaemadest on. no ja ei veennud mind ükski väljatoodud e-raamatu pluss (e-raamatuid on lihtne ja mugav transportida, need saab internetist praktiliselt kohe kätte ja neid saab eriti mugavalt teistega jagada. ja silmadele pidavat ka hea olema, kuna tähesuurust saab reguleerida) e-raamatuusku astuma.

ma ei reisi väga palju ja kui ma reisin, siis üks koht, mille külastamist ma alati niiväga ootan, on lennujaama raamatupood. ja ma olen valmis seda taaka pärast tassima! ja ma tahan, et mu raamat oleks paberi- ja liimilõhnaline! ja mulle meeldib, et iga raamat on oma formaadist, kujundusest, illustratsioonidest ja noh, ka tekstist moodustuv tervik. ja ma olen valmis kannatama seda piina, mida tuleb kannatada, kui ei saa KOHE raamatupoodi minna või kui raamat on OTSAS või midagi. või kui raamatukogus on temale piiikk järjekord (või kui keegi lihtsalt saatana pärast ei too raamatut tagasi). või kui ta tuleb välismaalt tellida. noh, nagu shokolaadiga - lõpuks on ta niiii palju parem ju :). ja ma tahan oma raamatu pärast teiste kõrvale riiulisse panna. ja möödaminnes vahel tema selga silitades ta peale mõelda. pluss, see pidev helendavalt ekraanilt lugemine ei tekita minus ka erilist elevust.

ma muidugi saan aru, et e-raamatuusulised ei ole nüüd päris kõiki oma raamatuid tuleriidale viinud ja tegelikult ikka armastavad pärisraamatuid ka. aga mul ei ole endiselt tahtmist järgmiseks sünnpäevaks e-lugerit või raamatufaili saada. tahaks ikka pärisraamatuid. nagu vanaemad. need, keda mina tean, vähemalt.

20. (no komm, eks)

otsustasin, et olen emotsionaalselt ja füüsiliselt piisavalt küps alustamaks kommivõõrutusega. loomulikult, nagu sellistel puhkudel ikka, hakkas kohe uksest-aknast kommi sisse voolama. isegi martin, kes polnud uuel aastal millegipärast veel ühtki kommi majja toonud, tuli oma pilvekestega. ja muidugi helen käis külas (kelle mees tassib pidevalt kommi (tööd) koju, aga helenil on jumalastükskõik. sest ta ei söö kommi. juba nii kaua kui ma mäletan, on tal kodus kogu aeg kommikauss komme täis olnud. ma pole sellest kunagi aru saanud. tänu sinusugustele, helen, peame meie siis kolm korda rohkem sööma. et universumis oleks tasakaal ju). nüüd on mul üks selline sahtel, kust vaikselt pressib vahelt juba shokolaadi ja kommi välja. ja iga kord, kui ma sellest mööda lähen, kuulen, kuidas nad seal ON. nemad seal niisama hängimas. ja kohe tuleb martin soomest. raudselt toob kommi ju. ja siis lihtsalt EI SÖÖ neid ära. ja läheb rahulikult hommikul tööle. ja mina pean nendega siin olema, nagu midagi poleks. ja kuulma neid seal sahtlis.

aga mul on plaan! niipea kui külalised tulevad, päästan sahtlist selle õuduse valla! ja topin nende kotid-mantlid-lapsevankrid täis, kuni nad kemmergus käivad. ja ise olen pärast puhas ja kommivaba. oht on, muidugi, et nad toovad jälle kommi juurde. aga vältimaks meeleheidet, võtan päeva (ja kommi) korraga.

ja ma ei pane mingit kommidepilti siia.

19. (või 16?)

aastad läevad, aga mina olen ikka värske nagu esimene lumi!
nimelt täna pöördus poes minu poole noormees reformierakonnast (kes paistis minust noorem) ja alustas igaks juhuks oma pöördumist küsimusega, kas ma olen kaheksateist täis. ma oleks ju võinud vastata, et ei ole - siis ma oleks saanud ilusti ära koju minna, aga kibestunud vanur minus tahtis ikka täpsustada, et ma olen juba kümme aastat kaheksateist täis olnud. ja et mul on isegi beebi ja ma olen abielus! ja siis tuli noor osavpoliitik olukorrast välja suht etteaimatava (kuid siiski igal ajal mõjuva:)) repliigiga: "aga siis te näete lihtsalt nii hea välja!".

ja noh, siis ma mõtlesin, et las nad küsivad ka edaspidi mult veini ostes dokumenti! mis mul viga seda näidata! ainult et siis, kui mul vahel tõesti dokumenti kaasas ei ole, siis ma ei julgegi alkoholi osta. sest siis ma kujutan ette, kuidas ma saan kassatädi küsimusele vastuseks ainult punastada ja pean kõikide järjekorrasseisjate etteheitvate pilkude saatel oma pudeli tagasi viima. nagu kaksteist aastat tagasi. ainult et praegu oleks mul teenimatult piinlik. aga no ma ju lihtsalt näen nii hea välja!

18. (töö ei küsi vanust (mina ka mitte))

Lõpuks ometi on laps hakanud oma ühiskondlikku kasulikkust tõestama:

Nagu see alati on olnud (ja jääb ka edaspidi) - saab kõndida, saab töötada.

17. (hirm ja rõõm)

Tahtsin jagada ühte kummalist värki. Nimelt, meie fotokast ei taha ära kaduda umbes kümmekond pilti, mis on tehtud Maiast kohe pärast sündimist. Sellised värske beebi pildid, ma ütleks. Siia võibolla ei panekski. Ja me alati kustutame fotokast kõik pildid ära, kui oleme need arvutisse laadinud. Aga ainult need on alati ikka seal. Päris lahe, eh?*

Ja täna peale nende järjekordset vaa(aww)tamist leidsin laualt järgmise tõendi (lisaks sellele, et haiglariided on talle (mitte mulle) väikseks jäänud) sellest, et Maia on tegelt juba päris suureks kasvanud:

*kui sellele on mingi nõme ratsionaalne-tehniline põhjendus, siis minu müstikaihar-romantiline hing ei soovi seda kuulda, eks.

16. (Gre-tel sõr-med vaa-lu-taa-vaad)

ma mängisin kitarri täna jälle! üle.. vist.. pooleteise aasta? ma mäletan, et ma proovisin üsna suure kõhuga kaa mängida seda ikkagi. igal juhul - mitte üh-tee-gii akordi ei olnud meeles. tekitasin oma kohmakate sõrmedega kitarrile piinlikkust natuke aega ja siis otsisin kitarrimängukausta välja (kusjuures see kaust, ma vaatasin, näeb jumalast muusikuoma välja! selline natuke sassis ja igast erinevaid noote ja kritseldusi ja hailaitimisi ja.. päris impressiivne!). ja siis hakkas meenuma igast asju. Geed ja eed ja tseed ja.. noja mis siin muud öelda kui et - sain käe (sõrmeotsad) valusaks!

Maiale akordid (ja peaaegu et U2 "One") isegi meeldisid, aga talle ei meeldinud, et keegi teine minu süles oli. eks ta peab harjuma.

15. (töövestlus)

meie käisime vahepeal minu tööl laste jõulupeol. läks ikka poolteist aastat enne kui julgesin Suure Töömaja uksest sisse astuda jälle. aga tegelt oli päris kift - kõik oli kuidagi.. samamoodi (välja arvatud inimesed, kes on seal vahepeal nii 75% ulatuses vahetunud). ja maiale meeldis ka - nagu ikka emmede-isside töö juures. minu issi töötas kunagi autoteeninduses ja no isegi seal oli tore käia! õli, autod, töömehed ja. ja vahel isegi issi võttis mind VAZ varuosadepoodi kaasa! on vähe väikseid tüdrukuid, kes on korraga niipalju erinevaid.. mm.. varuosi näinud (kusjuures ma siiani tean, millised näevad välja VAZ mudelid 2101-2109!)! ja emme töö juures oli trükimasin ja alati sai Kännu Kuke kulinaariast igast head-paremat (nõukaaeg oli ju - nüüd mõistate paremini, eks?).

ja täna siis käisin osakonna jõulupeol. seekord ilma beebita. et ma kuuleks vahelduseks ka kogu juttu, mida inimesed räägivad. mitte algust või lõppu või niisama katkendeid. kuigi, tõesti, nii võib päris osavaks lünkadetäitjaks ja vestlussetungijaks saada! aga seekord siis nii. ja niimoodi kolleegidega vesteldes tuli meelde küll, misasi see töölkäimine oli. aga ainult see hea osa, nagu ikka minevikuga. ja isegi ma mõtlesin, et mul poleks midagi tööleminemise vastu! kujutate ette! aastake tagasi oleks ma saatanlikult naernud (ja vist naersingi), kui mult oleks küsitud, et kas kodus on hea olla ja kas tööle juba ei tahaks.

aga siiski-siiski! ei pea veel kartma need, kes on minu LHP kohal! Ei veel hakka ma pliiatseid ja sulgi valmis panema! ma ikka sisekujundan ja kasvatan siin kapsaid veel mõnda aega. ja vahel, oma mullaste/värviste näppudega flirdin mõtetega koosolekutest ja memodest, kohtuotsustest ja töögruppidest. ja võibolla pühendan neile mõne kapsa või täpikese seinal. ja mängin maiaga töölõunaid.