5. (kaks triipu)

mhmh! aga seekord Maia alumises igemes ja valged! ja kui mina siin mõtlesin, et küll meie oleme erilised, tuli beebivõimlemises välja, et meie võimlemiskaaslasel (kes on kolm päeva vanem) on kaa. aga no missateed.

peale võimlemist jalutasime päikesepaiste saatel koju, süvendasime meie väikeses kodupargis veel natuke vankriroopaid ja lahkusime kauni kevadjumega. ma sain oma elu esimese noore emme päevituse - õhetav nägu ja kergelt punaseks päevitunud käeseljad, mis kaks ja pool tundi vankrit lükkasid (Maia valib sellise pikkusega uneks alati kõige kaunimad ilmad, muide. suvi tõotab tulla unine (sest jah, mina paadunud optimistina usun ka sel aastal kaunisse suveilma)).

aa, ja täna ma tegin hummust kaa! Kristi julgustas mind ükspäev, et seda seesamipastat ei pea mitte alati olema, et hummus hea tuleks. paningi siis kokku kikerherned, sidrunimahla, oliivõli ja küüslaugu ja tõepoolest - täitsa roogitav hummus tuli! Martin tõi maakaubast meile värsket täisterasepikut ja rohelist salatit ja tere tulemast minu õhtuoode (või hilisõhtuoode)! tänapäeval, üldiselt, on minu viimne söömaaeg kuskil, noh, praegu. sest paraku-paraku saabub minu kallis abikaasa poest tarviliku kraamiga justtäpselt siis, kui Maia magama tahab minna ja minu köögiaeg algab seega üheksast. ja söögiaeg siis vastavalt tunnikese-võinii pärast. ai-ai, kahjulik, ütlete? imetav ema peab niikuinii kogu aeg sööma, vastan. nooh? kesse võidab selle kujuteldava vastasega väitluse nüüd siin?

ja viimaseks pean ma kirjutama veel oodi meie uuele digipildiraamile, mille meie kallid sõbrad meile kinkisid. see on nimelt ühe noore ema unistus, et maailma kõige ilusama imiku areng tal pidevalt silme eest läbi jookseb! kesse jõuaks kõiki neid pilte - üks ilusam kui teine - päris raamidesse panna ja KUHU me ometi need raamid kõik paneksime?! kaunis tänapäevatehnika, õhkan siin nüüd iga minut ja tund (ja ikka jumalastilus imik!).