G - hea ja kurja köögipoolel

20. (no komm, eks)

2012-01-25T22:22:00.000+02:00

otsustasin, et olen emotsionaalselt ja füüsiliselt piisavalt küps alustamaks kommivõõrutusega. loomulikult, nagu sellistel puhkudel ikka, hakkas kohe uksest-aknast kommi sisse voolama. isegi martin, kes polnud uuel aastal millegipärast veel ühtki kommi majja toonud, tuli oma pilvekestega. ja muidugi helen käis külas (kelle mees tassib pidevalt kommi (tööd) koju, aga helenil on jumalastükskõik. sest ta ei söö kommi. juba nii kaua kui ma mäletan, on tal kodus kogu aeg kommikauss komme täis olnud. ma pole sellest kunagi aru saanud. tänu sinusugustele, helen, peame meie siis kolm korda rohkem sööma. et universumis oleks tasakaal ju). nüüd on mul üks selline sahtel, kust vaikselt pressib vahelt juba shokolaadi ja kommi välja. ja iga kord, kui ma sellest mööda lähen, kuulen, kuidas nad seal ON. nemad seal niisama hängimas. ja kohe tuleb martin soomest. raudselt toob kommi ju. ja siis lihtsalt EI SÖÖ neid ära. ja läheb rahulikult hommikul tööle. ja mina pean nendega siin olema, nagu midagi poleks. ja kuulma neid seal sahtlis.

aga mul on plaan! niipea kui külalised tulevad, päästan sahtlist selle õuduse valla! ja topin nende kotid-mantlid-lapsevankrid täis, kuni nad kemmergus käivad. ja ise olen pärast puhas ja kommivaba. oht on, muidugi, et nad toovad jälle kommi juurde. aga vältimaks meeleheidet, võtan päeva (ja kommi) korraga.

ja ma ei pane mingit kommidepilti siia.

19. (või 16?)

2012-01-22T23:10:00.000+02:00

aastad läevad, aga mina olen ikka värske nagu esimene lumi!
nimelt täna pöördus poes minu poole noormees reformierakonnast (kes paistis minust noorem) ja alustas igaks juhuks oma pöördumist küsimusega, kas ma olen kaheksateist täis. ma oleks ju võinud vastata, et ei ole - siis ma oleks saanud ilusti ära koju minna, aga kibestunud vanur minus tahtis ikka täpsustada, et ma olen juba kümme aastat kaheksateist täis olnud. ja et mul on isegi beebi ja ma olen abielus! ja siis tuli noor osavpoliitik olukorrast välja suht etteaimatava (kuid siiski igal ajal mõjuva:)) repliigiga: "aga siis te näete lihtsalt nii hea välja!".

ja noh, siis ma mõtlesin, et las nad küsivad ka edaspidi mult veini ostes dokumenti! mis mul viga seda näidata! ainult et siis, kui mul vahel tõesti dokumenti kaasas ei ole, siis ma ei julgegi alkoholi osta. sest siis ma kujutan ette, kuidas ma saan kassatädi küsimusele vastuseks ainult punastada ja pean kõikide järjekorrasseisjate etteheitvate pilkude saatel oma pudeli tagasi viima. nagu kaksteist aastat tagasi. ainult et praegu oleks mul teenimatult piinlik. aga no ma ju lihtsalt näen nii hea välja!

18. (töö ei küsi vanust (mina ka mitte))

2012-01-20T21:38:00.000+02:00

Lõpuks ometi on laps hakanud oma ühiskondlikku kasulikkust tõestama:

Nagu see alati on olnud (ja jääb ka edaspidi) - saab kõndida, saab töötada.

17. (hirm ja rõõm)

2012-01-18T23:04:00.000+02:00

Tahtsin jagada ühte kummalist värki. Nimelt, meie fotokast ei taha ära kaduda umbes kümmekond pilti, mis on tehtud Maiast kohe pärast sündimist. Sellised värske beebi pildid, ma ütleks. Siia võibolla ei panekski. Ja me alati kustutame fotokast kõik pildid ära, kui oleme need arvutisse laadinud. Aga ainult need on alati ikka seal. Päris lahe, eh?*

Ja täna peale nende järjekordset vaa(aww)tamist leidsin laualt järgmise tõendi (lisaks sellele, et haiglariided on talle (mitte mulle) väikseks jäänud) sellest, et Maia on tegelt juba päris suureks kasvanud:

*kui sellele on mingi nõme ratsionaalne-tehniline põhjendus, siis minu müstikaihar-romantiline hing ei soovi seda kuulda, eks.

16. (Gre-tel sõr-med vaa-lu-taa-vaad)

2012-01-13T22:50:00.000+02:00

ma mängisin kitarri täna jälle! üle.. vist.. pooleteise aasta? ma mäletan, et ma proovisin üsna suure kõhuga kaa mängida seda ikkagi. igal juhul - mitte üh-tee-gii akordi ei olnud meeles. tekitasin oma kohmakate sõrmedega kitarrile piinlikkust natuke aega ja siis otsisin kitarrimängukausta välja (kusjuures see kaust, ma vaatasin, näeb jumalast muusikuoma välja! selline natuke sassis ja igast erinevaid noote ja kritseldusi ja hailaitimisi ja.. päris impressiivne!). ja siis hakkas meenuma igast asju. Geed ja eed ja tseed ja.. noja mis siin muud öelda kui et - sain käe (sõrmeotsad) valusaks!

Maiale akordid (ja peaaegu et U2 "One") isegi meeldisid, aga talle ei meeldinud, et keegi teine minu süles oli. eks ta peab harjuma.

15. (töövestlus)

2011-12-30T00:21:00.002+02:00

meie käisime vahepeal minu tööl laste jõulupeol. läks ikka poolteist aastat enne kui julgesin Suure Töömaja uksest sisse astuda jälle. aga tegelt oli päris kift - kõik oli kuidagi.. samamoodi (välja arvatud inimesed, kes on seal vahepeal nii 75% ulatuses vahetunud). ja maiale meeldis ka - nagu ikka emmede-isside töö juures. minu issi töötas kunagi autoteeninduses ja no isegi seal oli tore käia! õli, autod, töömehed ja. ja vahel isegi issi võttis mind VAZ varuosadepoodi kaasa! on vähe väikseid tüdrukuid, kes on korraga niipalju erinevaid.. mm.. varuosi näinud (kusjuures ma siiani tean, millised näevad välja VAZ mudelid 2101-2109!)! ja emme töö juures oli trükimasin ja alati sai Kännu Kuke kulinaariast igast head-paremat (nõukaaeg oli ju - nüüd mõistate paremini, eks?).

ja täna siis käisin osakonna jõulupeol. seekord ilma beebita. et ma kuuleks vahelduseks ka kogu juttu, mida inimesed räägivad. mitte algust või lõppu või niisama katkendeid. kuigi, tõesti, nii võib päris osavaks lünkadetäitjaks ja vestlussetungijaks saada! aga seekord siis nii. ja niimoodi kolleegidega vesteldes tuli meelde küll, misasi see töölkäimine oli. aga ainult see hea osa, nagu ikka minevikuga. ja isegi ma mõtlesin, et mul poleks midagi tööleminemise vastu! kujutate ette! aastake tagasi oleks ma saatanlikult naernud (ja vist naersingi), kui mult oleks küsitud, et kas kodus on hea olla ja kas tööle juba ei tahaks.

aga siiski-siiski! ei pea veel kartma need, kes on minu LHP kohal! Ei veel hakka ma pliiatseid ja sulgi valmis panema! ma ikka sisekujundan ja kasvatan siin kapsaid veel mõnda aega. ja vahel, oma mullaste/värviste näppudega flirdin mõtetega koosolekutest ja memodest, kohtuotsustest ja töögruppidest. ja võibolla pühendan neile mõne kapsa või täpikese seinal. ja mängin maiaga töölõunaid.

14. (out of office)

2011-12-22T13:23:00.000+02:00

oi tere. õnneks on mul jälle midagi kirjutada. noh, on ju nii, et need, kes on kodus vanemaPUHKUSEL, need ju sisuliselt ei teegi midagi eriti. ja millest neil siis ikka kirjutada, eksole. et siis võibolla on, kui selgub, et laps on vahepeal õppinud, maidea, käima või kui mõni uus sari hakkab. võimidagi.

aga mina hoopis kirjutan sellest, et me nüüd ju kolisime ära (või mitte ära, vaid siia ju)! just äsja! kaks kuud tagasi. me nüüd elame siin oma väikses majakeses mere ääres. ja aed on kaa! ja varsti ma saan kirjutada oma kapsastest, mida ma hakkan maha panema ja siis teen pilti kaa, et näete kui suureks nad on kasvanud! sellepärast ma pidingi selle postituse ruttu ära tegema, et kapsad enne ei jõuaks juba kasvama hakata! nii et lootust on, et järgmise postituse saab juba üsna pea, kapsastekasvamiseaegu! paljukest sinna ikka aega on - pole poolt aastatki ju!

aga uus kodu on ikka üle prahi. tõesti. mul siin lindudega tapeet ja rebastega tapeet ja värvilised seinad, mis ootavad täppe. osad on tehtud. ja maia sein ootab lilli ja liblikaid ja. no kunstilisi väljakutseid on iga nurga peal. ja sisekujunduslikke. praegu on see kodu meil endiselt sellises lõuendistaatuses. sest jõulukaarte tuli ka ju teha ja äsjavalminud piparkoogitaigen ootab kapis ja kingid tahavad paberisse. ja siis tahavad koogid küpsetamist. ja varsti tuleb kevad ja kapsad ootavad kaa ju. majaperenaise tööpõld on lailailai! ja õnneks on ühel korralikul aedlannal kõikide nende lahedate ülesannete täitmiseks vaja kaunist varustust nagu uued täplised kummikud ja tomatipiltidega ämber. ja ma ootan 2012. aasta kärudekollektsiooni praegu.

*leia tapeedilt rebane!

*täpiline sein

kui ainult oleks veel nii et lased koera uksest välja ja siis ta jalutab ilusti aias sees. mitte väljas, kus postipoiss peab autos ootama, kuni meie lõukoer oma aeda tagasi "tuleb". see käib nii, et mina jälle lähen teen kutsukesele viisakalt värava lahti, sest sisse ta ju ei oska tulla sealt aia alt, kust ta välja läheb.

*lõukoer

ma lähen nüüd piparkooke rullima, sest Maia läks magama ja tiksuma hakkas minu (loodetavasti) poolteist tundi (nüüd juba vähem - tik-tak!)"vaba aega". mida ma kasutan tavaliselt koristamiseks ja küpsetamiseks ja pesupesemiseks ja üldse sellisteks aktiviteetideks, mida ikka inimesed puhkehetkedel teevad.

kas ma mainisin, et ma olen ikka väga õnnelik siin? kodus on nii mõnus :)

13. (aiai, enam ei ole mai)

2011-06-28T14:13:00.004+03:00

juuniii! suviii!

ma natuke kirjutan, sest tegelt mulle ju meeldib. aga kui lasen selle kirjutamiseotsa käest, siis kuidagi aina kaugemale ta eest ära läheb. ja siis lõpuks peab juba kohutavalt pingutama, et ta jälle kätte saada. tundub, et vist õnnestus saada nüüd.

Maia magab juba teist tundi vist. tal oli eile raske päev - rütm oli sassis ja ta ei teadnud ise ka enam, millal peaks magama ja millal sööma. nii me seal siis tunde järgi elasime - vahepeal muudkui sõime ja sis jälle magasime. olime nimelt Martini vanemate juures terve pika nädalalõpu praktiliselt. ja sealne rütm on ikka nats teistsugune kui siin kodus. koer ka magab praegu. ja ma pean ütlema, et ma isegi hea meelega magaks tegelt :). üldiselt on nii, et kui ma ikka Maiaga koos teist hommikuund ei maga, siis olen õhtuks üsna sooda peast. ja kui ma siis kell üheksa, peale Maia magamaminekut (või pigem -panekut) otsustan, et eiei, ma tahan ikka "oma aega" kaa veel ja lähen ise alles peale südaööd magama, siis olen ma järgmisel päeval veel soodam. doominovärk.

Maia nüüd ju roomab ja vingerdab kurjalt, sest käpuli veel ei oska ja ei saa, aga hullult tahaks. ja siis tuleb temast välja selliseid hääli, mida ürgnaised tegid, ma kujutan ette, kui mees jahilt liiga hilja koju tuli. või kui nad sünnitasid, võibolla. aga siis, kui ta ikka on vahepeal leppinud sellega, et roomata on ka tore, siis ta käib köögis koerakaussi katsumas, et kas on ikka vesi sees (on küll, selgub tihti külma dushina) - see on niimoodi postamendi otsas ja seda on tore upitades katsuda. ja siis ta käib päris tihti ka koera katsumas, et kas on ikka elu sees (on küll). siis ta käib laua all peidus ja kikkpoksib seal oma retrojonnipunni (otse Venemaalt). ja esikus käib sahtliga mängimas ja (15-minutiliste settidena). igal pool käib. päris tore, ma pean ütlema - selline mobiilne laps! nüüd siis ootame, millal ta istuma hakkab. hästi kifta ikka, kui on laps - kogu aeg on midagi oodata. ma mäletan, kui ma ootasin, et ta hakkaks naeratama ja siis keerama ja roomama ja millal saan talle kaalikat keeta ja. nüüd siis ootame istumist. ja käputamist (suht imelik sõna, mu meelest, aga paraku ütleb see seda, mida vaja).

ja peale selle ootame ka kaugeid külalisi igasugustelt maadelt, et veeta nendega üks meeldiv juulikuu!

12. (ahtentahtihheallemahtihheprahtihhehrahhten)

2011-05-17T22:02:00.000+03:00

käisime Hollandis ju! Maia ka! ja ma ikka natukene kartsin seda lendamist ja värki enne, aga Maia oli väga-väga tubli ja praktiliselt ei teinud piiksugi. no tegelt piiksus küll, aga õnnest! õnneks oli lennureis ainult kaks tundi pikk, seega parajalt väljakannatatav. isegi Tartusse läheb rohkem ju. pärast korjasime jalge alt kõik need sada asja kokku, mis reisi jooksul sinna "kukkunud" olid. päris armas oli tegelikult seda segadust kogeda ja vaadata - ikkagi oma beebi ju! hüvasti puhtad ja korrektsed reisid! teretulemast segased ja ettearvamatud perereisid! tegelikult kaa!

Heeringad võtsid meid lahkesti oma kodus vastu ja nii me seal nädalakese lihtsalt tshillisime õues ringi. käisime seekord Rotterdamis väiksel deitripil, kus Arjan viis meid veetaksoga sõitma, mis kujunes ikka tõsiselt teravaks kolmeks minutiks! ma arvasin, et sellisel juhul ma tahaksin isegi taksojuht olla! lisaks nägime täiesti harilikku amfiibbussi, mis pidavat maa peal olema nagu buss ikka ja siis lihtsalt rattad kokku pakkima ja üle vee sõitma. ja siis on jälle tavaline buss edasi. Lääne-Euroopa värk.ja siis käisime Utrechti peal natuke ja jalutasime Heeringate koduümbruses, mis tähendab, et me jalutasime metsa, kanalite ja loomade vahel. kusjuures SEAL on ju kõik juba ammu roheline. ja nagu Ida-Euroopa ässadele kohane, oli meile tellitud Euroopa kõige soojem ilm ka (mida kinnitati ka sealsetes uudistes. selles osas me muidugi usume pimesi Arjani). 27 kraadi. kleidid-paljad varbad-värgid. ja õhtud möödusid meil, nagu ikka, hiina pokkeri küüsis. üks võitis rohkem kui teine.

külakostiks viisime vana Ida-Euroopa kombe kohaselt maiustusi ja tativiiruse.

beebid olid seal mõlemad nagu kukupaid - tshillisid kahekesi tekil, üks keerles ringi rohkem kui teine (teine, muide, keerleb nüüd ka päris osavalt meil siin), kilkasid ja naersid ja katsusid üksteist. me ikka õhkasime seal niimoodi õndsalt teetasside tagant, et küll on tore aeg - vaatame, kuidas beebid koos tekil armsalt mängivad.. ka see möödub, oleme kuulnud.

igal juhul - puhkus kuubis. ainus mure oli meil seal, et mida õhtuks süüa teha. ja see sai meil ka alati täiuslikult maitsva lahenduse (pluss, hollandis on ju tavalises poes praktiliselt kõikidel toitudel mahevariandid kaa ju! ja hinnad ei erinegi oluliselt! juhuu!) :) meie suured aitähhid ja musid Heeringatele!

11. (pühademunadepühad)

2011-04-23T22:29:00.001+03:00

Arva ära, millise muna maalis vanaema Maiale!

Aga paraku meie ei jõudnudki sel aastal Suuuurel reedel ise mune värvida. Martin peamiselt magas ja meie vaatasime Maiaga beebide filmi, mis on hästi tore. See on see, kus Namiibiabeebi ema peseb tema nägu keelega ja Mongooliabeebi ema rinnapiimaga (pritsib niimoodi näkku ja siis hõõrub hoogsalt). ja kus Mongooliabeebi vannist käib kits vahepeal joomas ja kukk kõnnib voodiäärel. Ja USAbeebi teeb tavalisi asju, suht. Ja Jaapanibeebi kaa, ainult et talle joonistati sünnijärgselt hieroglüüfid talla alla lihtsalt, et huvitavam oleks. Võibolla lõpus teeb ta midagi veel, aga ma ei teagi, sest ma olen juba kaks korda seda vaatama hakanud ja mõlemal korral umbestäpslt samas kohas pidanud lõpetama. Mul on ju pärisbeebi, noh.

10. (marli & me)

2011-04-21T00:04:00.000+03:00

mõned vist on kursis, et mul oli kindel plaan hakata oma värske beebi peal marlisid katsetama. paljud neist mõnedest vaatasid mind kahtlustava pilguga ja rääkisid mulle lugusid vanadest aegadest ja öistest marlikeetmistest. ma tahan nüüd teile hõisata, et ehkki ma ei alustanud marlindust kohe esimesel päeval (ega kuul. ega ka teisel), siis tegelen sellega nüüd siiski! ja tänu pesumasinale on minu ööd endiselt magamise päralt (ja blogimise, tundub)!

lähemalt asjast. tahtsin väga juba kohe alguses oma imikule suurte lappidega läheneda, aga kahjuks moodustas minu imiku peps tema 2,8-kilosest sünnikaalust nii tillukese osa, et mul tekkis selline kotionutunne. ühe korra panin küll, aga siis ta nägi välja nagu paksu tagumikuga mesilane. ja tema keha võttis pikaliolekus kerge sillaasendi. kuna ma oma mahepuuvillaseid (no ma tahtsin ju kõige paremaid ju) marlisid ei raatsinud hakkima hakata, siis otsustasin natukene oodata selle asjaga. no ja siis tuli see aeg, mil tema tagumik oli marlideks valmis! ja nüüd me siin siis nostalgitseme oma lappidega ja kujutame ette, et on 80ndad, aga me oleme nii rikkad, et meil on pesumasin ja sapiseep, mis (põhimõtteliselt/enam-vähem/osaliselt) kõik plekid välja võtab. päris palju pissib üks imik, muide. ja mitte ainult :)

aga noh, ma ei saa muidugi nüüd päris nii siin hõisata, et ükski pabermähe meie uksest sisse (ega välja) ei lähe. läheb küll. põhimõtteliselt saan ma krediiti võtta ikkagi selle aja eest ainult, mil me siin kodus oleme ja niisama koos tshillime. väljas käime ikka nende normaalsete laste mähkmetega (aga me kasutame moltexeid(!) - natuke ikkagi säästame keskkonda ja peput keemiast). ja öösel magab ta ju meie juures, seega ka siis ei ole ma nii julge, et seal niimoodi marlidega lahmida. sest olenevalt asendist, marlitamise hoolsuse astmest, survest ja kõikide nende tegurite koosmõjust, võib vahetevahel ikka juhtuda, et terve pere ikka kohe TUNNEB omal NAHAL, et on aeg mähkmeid vahetada. ja linu. ja kõikide riideid. ja ükskord oleks tahtnud ka madratsit.

kuigi moltexid ei ole just mitte kõige odavamad mähkmed supermarketis, on see samas väga distsiplineeriv faktor kogu selle marlinduse juures - mida rohkem marlisid ma kasutan, seda rohkem ma ju moltexeid (ja martini raha) säästan (no ja siis muidugimuidugi loodust ju kaa)! viis krooni jälle alles (sest keegi ei õnnista ju moltexeid kampaaniahinnaga)! ja teate, on ikka ülimalt uhke tunne küll, kui see säästetud moltexite kaunt peas jälle teeb "kõll".

ja vastuseks vee- ja elektrikuluargumendile lugesin kuskilt (mitmest kohast isegi!), kus oli kaunilt arvutatud lapse mähkmeea jooksul kasutatavate pabermähkmete hulk, et see plastik ja keemia, mis jääb pampersitest keskkonda on keskkonnale kakskümmend (maimäleta tegelt mitu) korda koormavam. ja mul on kuidagi süda rohkem rahul, kui vähemalt minu imikust jääb natuke väiksem ökojälg.

Siin siis Maia osutab tõendusmatrjalile kaa.

9. (shoking)

2011-04-12T16:14:00.004+03:00

mulle üldse ei meeldi see, kui shokolaad saab ootamatult otsa. noh, et kobad käega rahulikult uue tüki järele ja siis niimoodi aina närvilisemalt sahmid seal paberis ja siis ehmunult keerad pilgu ka ja näed, et... HAAH!?
nõme tunne.

8. (soap is in the air)

2011-04-09T23:37:00.003+03:00

ma teen selle lavendliseebipostituse ära siis lõpuks. see on juba mitu päeva tahtnud tulla. rasedus, nimelt, näppis mu mingit haistmismeelepunkti ja nüüd ma olen juba aasta olnud sõltuvuses Nurme lavendliseebist. ja see ei ole mitte nii, et oi kui hea lõhn sellel seebil on, nii meeldiv on käsi pesta. see on pigem nii, et ma tahan KOGU AEG dushi alla, kui ma seda lõhna tunnen ja tahaks nii, et ühes käes on see pesemiseseep ja teises käes on teine lavendliseep, mida ma saaksin samal ajal süüa. sest see on niii hea lõhnaga seep, lihtsalt. no ja nüüd ma siin olen nagu mingi dzhanki. käin ja pesen käsi pidevalt, nii et käenahk on kare. sest vesi on kare. aga seep on pehme. ja hell. ja joovastava lõhnaga. eriti siis, kui ta puutub kokku sellise kuumemat sorti sooja veega, mida käsi veel vaevu kannatab. ja mul on tõsine plaan osta kõik kapid seda seepi täis, et end elu lõpuni kindlustada, juhuks, kui nad selle tootmisest äkki mingil kujuteldamatul põhjusel loobuma peaksid kunagi. tegelt tahaks omale lavendliseebist maja üldse. ma pole veel martiniga rääkinud.

7. (oh, baby)

2011-04-09T23:32:00.003+03:00

kuulge, ma PEAN selle pildi siia panema. te ju mõistate.. see oleks raiskamine, kui ma seda siin üksinda vaataksin ainult. selline sviithaart siis.

* See ja minu uus blogipäisepilt on tehtud Krista Kõivu poolt.

6. (esimene kandidaat)

2011-04-01T21:08:00.004+03:00

Maia ja Liina Seebikene kohtusid esimest korda väljaspool meie kõhtusid. Tundub, et see ei jää viimaseks!

5. (kaks triipu)

2011-03-31T22:10:00.004+03:00

mhmh! aga seekord Maia alumises igemes ja valged! ja kui mina siin mõtlesin, et küll meie oleme erilised, tuli beebivõimlemises välja, et meie võimlemiskaaslasel (kes on kolm päeva vanem) on kaa. aga no missateed.

peale võimlemist jalutasime päikesepaiste saatel koju, süvendasime meie väikeses kodupargis veel natuke vankriroopaid ja lahkusime kauni kevadjumega. ma sain oma elu esimese noore emme päevituse - õhetav nägu ja kergelt punaseks päevitunud käeseljad, mis kaks ja pool tundi vankrit lükkasid (Maia valib sellise pikkusega uneks alati kõige kaunimad ilmad, muide. suvi tõotab tulla unine (sest jah, mina paadunud optimistina usun ka sel aastal kaunisse suveilma)).

aa, ja täna ma tegin hummust kaa! Kristi julgustas mind ükspäev, et seda seesamipastat ei pea mitte alati olema, et hummus hea tuleks. paningi siis kokku kikerherned, sidrunimahla, oliivõli ja küüslaugu ja tõepoolest - täitsa roogitav hummus tuli! Martin tõi maakaubast meile värsket täisterasepikut ja rohelist salatit ja tere tulemast minu õhtuoode (või hilisõhtuoode)! tänapäeval, üldiselt, on minu viimne söömaaeg kuskil, noh, praegu. sest paraku-paraku saabub minu kallis abikaasa poest tarviliku kraamiga justtäpselt siis, kui Maia magama tahab minna ja minu köögiaeg algab seega üheksast. ja söögiaeg siis vastavalt tunnikese-võinii pärast. ai-ai, kahjulik, ütlete? imetav ema peab niikuinii kogu aeg sööma, vastan. nooh? kesse võidab selle kujuteldava vastasega väitluse nüüd siin?

ja viimaseks pean ma kirjutama veel oodi meie uuele digipildiraamile, mille meie kallid sõbrad meile kinkisid. see on nimelt ühe noore ema unistus, et maailma kõige ilusama imiku areng tal pidevalt silme eest läbi jookseb! kesse jõuaks kõiki neid pilte - üks ilusam kui teine - päris raamidesse panna ja KUHU me ometi need raamid kõik paneksime?! kaunis tänapäevatehnika, õhkan siin nüüd iga minut ja tund (ja ikka jumalastilus imik!).

4. (loetud aastad)

2011-03-31T00:21:00.002+03:00

ma avastasin järsku praegu, et ma unustasin ennast omaenda blogi lugema. ja see ju tähendab, et mul on kaks lugejat vähemalt!

3.*

2011-03-30T23:36:00.004+03:00

ja nüüd on mul juba viis kuud imik olnud! ja veel toredam on olla! ma ütleks, et meie koostöö sujub nüüd kohe veel paremini. ilmselt see tuleb sellest, et ta on ära õppinud, et emmele meeldib, kui tema lolluste peale naerdakse. kaval imik.

me käisime fotograaf Krista Kõivu juures pildistamas kaa jällegi (eelmisel korral varjas mu kõht Maiakese ära) ja ma olen küll väga-väga rahul taaskord. noh, muidugi ega minu lapsest ja abikaasast ei saagi ju koledaid pilte teha, eksole. nii ma siin neid pilte heldinult vaatan muudkui. ma panen kindlasti mõne näite siia kaa, kui pildid jõuavad minuni kujul, mis võimaldab neid niimoodi siia laadida (ausõna panen, sest ma ju nii tahaks kõigile näidata, kui ilusad need on!). Ma panen siis eelroaks ühe rasedapildi, mis oktoobris sealsamas tehtud sai (kusjuures ma automaatselt hakkasin kõhtu silitama nende mälestuste peale siin praegu).

*kuna vastupidiselt minu kahtlustele selgus, et mul on siiski vähemalt üks lugeja, otsustasin talle kirjutada. Palun, Arnika.

2. (3)

2011-01-22T14:49:00.002+02:00

järgmisel nädalal on mul juba kolm kuud olnud oma imik! päris kiiresti läheb aeg! ja vahepeal oleme saanud ikka ohtrasti beebiuudiseid, nii et tulevikus peaks Maial ikka olema, kellega mängida! see on küll toree!

emmeelu on nagu ikka siin, vahel on meil väga toimekad päevad ja vahel lihtsalt ei tulegi me voodist välja ja kõik! lihtsalt vedeleme, sööme ja loeme luuletusi ja teeme niisama lolle nägusid. viimasel ajal on ka suhtlemine muutunud juba kahepoolseks! sõnadest on veel vara rääkida, aga "äu-äu"-st ja näoilmetest võib juba ühtteist välja lugeda täitsa. pluss ta demonstreeris, et ta oskab naerda nüüd kõva häälega! kahjuks pole me suutnud selleks väga palju põhjust anda, proovime mis me proovime.. aga see üks kord, mis meil õnnestus lindile saada, oli Martini palli lakke viskamine lihtsalt niii naljakas. hiljem ei ole see enam töötanud, kahjuks..

1. (hakkanjälllleottsastpeaaalee)

2011-01-01T23:37:00.003+02:00

ruttu, enne kui järgmine maikuu käes on :)

mm.. noh, ma olen nüüd emme. see tähendab, et jälle kõik on uus ja jälle kõik on teistmoodi jaa nii edasi. aga jah - mul on oma imik! päris imelik on olla! kifta kaa, muidugi. minu viimased kaks kuud on siis möödunud emmena ja elu on olnud mõnus, rahulik, voolav ja meeldivaid väikseid üllatusi täis. mitte et see kiire, pisut stressirohke ja sajategevuseline aeg enne seda aega oleks olnud halb.. sest seda ma kaa tegelikult naudin, kui on palju asju teha vaja ja ringi joosta. naudin oma, noh, efektiivsust, eks. aga praegu on kuidagi teistmoodi tore. pluss, kuna meil käib siin viimasel ajal palju külalisi, siis küpsetamine-koristamine ja lapse söötmine-õnnelikuna hoidmine on ka üks paras efektiivsuse nautimine - kõige enam naudin ma seda, kui olen suutnud lapse toitmise õigesti ajastada. no eks see ole pigem koostöö muidugi ka. kui on vaja süüa, siis on vaja süüa..

ma peaksin mainima, et päris palju asju on tegelikult ikkagi teistmoodi, kui ma arvasin. alates sünnitusest kuni lapse vajadusteni ja soovideni. mitte nüüd nii kardinaalselt, et kõik oleks üllatus olnud, aga mul oli kuidagi enne peas valmis mõeldud, kuidas kõik hakkab olema ja peaaegu selleni välja, et mis kell laps päeval magama läheb ja kus. ja siis ma avastasin, et ma olen selle koolkonna emme, kes ei pane päevaplaani paika ja ei hakka seda oma imikule tutvustama, vaid siis pigem vastupidi. ja muidugi siis veel see, mille peale kõik emmed kohe nüüd arusaavalt noogutavad - üsna märkimisväärne ülereageerimine riiete ja muude beebitarvete varumisel. selles osas siis oleks võinud ka natuke rohkem pigem imiku järgi kohanduda (sõna "imik" on lihtsalt nii tore, et ma pean seda võimalikult palju kasutama).

aga kaks kuud kooselu on täitsa paras aeg teineteise piirjoonte tundmaõppimiseks ja vastastikku kohanemiseks, ma leian. kuskilt ma lugesin, et esimene kuu on selle jaoks, aga kuu ajaga ei olnud meil siin veel küll mingit selgust majas. üsna segane värk oli veel. nüüd juba paistab täitsa ilusti, mis inimene see minu imik umbes on ja mida erinevates situatsioonides proovida võiks, et ta õnnelik oleks. täitsa tore inimene! aga noh, mõelge ise - kaks kuud. keda me ikka nüüd siin kahe kuuga päris tundma õpime, eksole. jäämäetipud-värgid, teate küll. ja aduge veel, et selle tutvuse jooksul on vestlused olnud ka suhteliselt ühepoolsed. nii et meil on pikk maa minna - selline elupikkune kuskil.

ma nüüd siis lähen oma perele kaissu. öö ikkagi juba.

5. (Kontserdielamus. Kontserdielamus!)

2010-05-03T15:47:00.006+03:00

Käisime 1. mail jazzkaarel Avishai Cohen Quinteti kontserdil - ma ei tea, ma pole ammu (või mitte kunagi?) käinud kontserdil, mis oleks nii 100% sobinud mu meelestatuse ja energia ja enesetundega. Esimesest hetkest olin ma nii selle sees, tunded üle pea keemas. ausalt, ma mõtlesin, et see lihtsalt ei mahu mu sisse ära. ilmselt nokia kontserdimaja tahaks nüüd poole tunnustusest endale saada, aga tuleb mainida, et tõepoolest, akustika oli võimas. kuidagi niimoodi pehmelt ümberringi igal pool. 3D, noh :) ja põhimõtteliselt mul silmad valutasid pärast natuke sellest esinejate iga liigutuse jälgimisest, mille jooksul ma pidin ikka ja jälle endale kinnitama, et jah, nad teevad seda kohapeal ja see heli on selle liigutuse tagajärg. ja muudkui imestasin, kuidas inimesed on laval oma instrumentidega ja lihtsalt neil tekib selline sünergia, mida on ju näha. ja siis tuleb välja midagi nii suurepärast, et 1000 inimest kuulavad suu lahti ja neil käivad külmavärinad üle selja ja käte ja jalgade ja nad ei oska pärast kuidagi selle meeletu elamuse eest esinejaid ära tänada - plaksutamine ja jalgade trampimine ja püstitõusmine tundusid kuidagi nii tavalised ja labased tunnustuseväljendused. ma ei tea, võibolla džässipublik on kuidagi emotsionaalsem kui tavaline Eesti publik, aga mulle tundus küll, et kõik saalisviibijad tundsid täpselt samamoodi. kujutage ette, me ostsime kohe peale kontserti sealt ka plaadi ja ma läksin kogusin esinejatelt sinna autogrammid peale (kõigilt sain peale Avishai, kes oli ära läinud selleks ajaks, hmh!)! ja ma olin niii õnnelik! minuga koos kogusid seal autogramme ka pintsakutes härrad ja noored paarikesed, kes kõik esinejatele komplimente tegid ja üks onu vuristas õhinaga trummarpoisile, et temal on juba kolm plaati kodus! ühesõnaga - üks täiesti eriline elamus. praegugi saan tohutu energialaengu puhtalt sellele tagasimõeldes.

Avishai olevat Eestis juba kaks korda enne ka käinud - no ma ei kahtle, et nad tulevad veel peale sellist vastuvõttu. ja palun väga, mina lähen sinna küll ja saan lisaks selle puuduva autogrammi kaa!

Siin teile siis üks näide ja teine laivis ka (mida siis kujutage ette suures suurepärase akustikaga hämaras kontserdisaalis). pluss teile siin ka epli artikkel.

4. (need magamata vallaliseööd..)

2010-04-11T12:01:00.006+03:00

mõtlesime, et läheme pühapäevasele jalutuskäigule loodusesse ja võtame fotoka kaasa. sellepärast pidin fotokalt tolmu ära puhuma ja leidsin sealt seest veel viimaseid kuid ja päevi vallalisena tehtud pilte. süda läks soojaks. ma jagan teiega ka!

3. (õuduste jõgi)

2010-04-09T11:37:00.003+03:00

minaidea kuidas teil, aga mina kardan jõgesid. tuleb välja, et ma olen potamofoobik. võibolla ma olen juba sellega kapist välja tulnud enne ka, aga eile vaatasin neid emajõe pilte ja no nii õudne oli. õnneks ma ei näinud sellest õudusunenägusid, nagu mu toakaaslane arvas (tema ei karda jõgesid! vapper tüdruk!). igal juhul, vaadake nüüd seda pilti, palun:

minu arust see järsk tume sügav jõgi, mis seal kõnnitee ääres paistab, on lihtsalt nii jubedalt sünge, et mul tekib põue õud. selline lõputu, tundmatu, ähvardav sügavus. ja seda ei tee paremaks see, et ta niimoodi sealt üle ääre hiilib nagu vaimud immitseksid teispoolsusest siiailma. teate, ma ei taha mõeldagi, milline see pilt veel pimedas on. selline suuuuur, võimas, haigutav, pealetungiv, kõikvõimas jõud. jubeee. eriti jube on see, et seal jões on veel need keerised kaa, mis mul lapsepõlvest on meelde jäänud kui "kaluriteõgijad". issi rääkis. appiii..

2. (ülevaatlikult)

2010-03-04T14:52:00.004+02:00

okei, ma mõtlesin, et ma ei hakka siin nendest ilmselgetest asjadest kirjutama, aga hakkas kuidagi imelik. noh et elu suursündmus ja kõik ju muutus, eks, nagu ma mainisin. emotsioonid! emotsioonid!

1. ma abiellusin. mul olid maailma kõige ilusamad ja lahedamad pulmad.
a) mul olid maailma parimad pruutneitsid, kes korraldasid mulle kaunilt detailideni läbimõeldud roosilise tüdrukuteõhtu kaugel Võrumaa metsas ja kes olid mulle kogu teel alati toeks ja kes pabistasid koos minuga kui ma peigmehe ette pidin ilmuma (mitte sellepärast, et ma oleks kartnud ilmuda. lihtsalt, oli pabistamisekoht, noh).
b) peaaegu kõik kallid inimesed olid pulmas kohal ja rõõmustasid koos meiega tantsupõrandal suurepärase bändi saatel.
c) ma sain shokolaaditordi ja jääst luige!
d) päike paistis ja lumi oli (muuhulgas) maas! ilmselt sellepärast, et ma juba alates augustist praktiliselt soovisin, ei, anusin lausa, et minu pulmapäev oleks lumine, näeme me kõik täna (Eestimaa)aknast välja vaadates seda mida me seal näeme. ma juba hakkasin kevadet soovima, nii et varsti peaks okei olema.
e) lääst bat not liist või seiv de best for lääst - mul on maailma parim abikaasa ju!

2. me käisime pulmareisil. me nägime lõpuks ometi Njuu Jorki!
a) me nägime muuhulgas ka Miamit ja superbowlifänne (kes elasid kaasa seal samal ajal aset leidnud superbowlile) ja Nelly Furtadot, kes laulis meile rannas ilma rahata ja peaaegu et kõrva sisse.
b) me saime tunda üsna energilist turbulentsi lennul ameerikasse. ma olin alguses üsna veendunud, et pulmareisil ei kukuta alla. hiljem lihtsalt lootsin küüned istmes. ja viimase variandina panin igaks juhuks veel Bono ka laulma.
c) meil oli Miamis korraks nädal aega suvi ja ma sain käia plätudega ja päevitusriietega!
d) me saime tänu toredale check-in poisile toa Newyorkeri 36. korrusel, kust avanes vaade Empire State Buildingule ja vastavalt siis päikesetõusulisele/päikeseloojangulisele/öisele njuujorgile.
e) Njuujorgis oli asju! nüüd on meil ka.

3. nüüd ma töötan. ja töötada on lahe!

1. (prouaelu, prouaelu, see jahh! on kõige parem!)

2010-03-04T14:45:00.002+02:00

alustame algusest. Preili Gretet ei ole enam. Nüüdsest hakkab siin blogima proua Grete. miski pole enam endine. kõik on nüüd hoopis teistmoodi.

286. (baby, won't you breathe)

2009-12-31T11:31:00.002+02:00

ma pean siia juurde lisama, et ma praegu lihtsalt vedelen oma töötoolil ja vaatan, kuidas suured kohmakad lumehelbed niimoodi harmooniliselt koos unise päikse käes õõtsuvad. selline vist näeb maailmarahu välja.

*taustaks Snow Patroli "Same".

285. (täna ja homme)

2009-12-31T10:31:00.004+02:00

kuna mul tekkisid süümekad Sinu ees, mu kallis blogi, kes Sa mind oled nii kannatlikult.. mm.. väljakannatanud (ja seda kõike siis selleks, et saaksid nii kauneid sõnakordusi avaldada, eks), võtsin end kokku ja tulin head uut aastat soovima.

ma teen siis juba aastakokkuvõtte ka kohe ära - mine tea, millal ma jälle suvatsen Sind oma kohalolekuga rõõmustada.

2009.
võibolla siis ma ütleks, et see oli üks enda sisse vaatamise aasta. noh, et kui muidu mul on sellised faasid aasta jooksul, siis see aasta oli kuidagi üleni üks enese sisse vaatamise faas. aga ma tegelikult loodan, et see faas tuleb ikka nüüd uude aastasse kaa kaasa. sest tuleb välja, et mul on päris palju huvitavat ja avastamistväärt sees veel:)
siis - mitmeid toredaid inimesi tuli sel aastal minu ellu. noh kohe niimoodi tulid ja sättisid end olulisele kohale. mitmed neist väärivad minu raamatus oma peatükki. ja saavad ka. aitäh ja palun.
jaa muidugi siis see, et augustis tuli välja, et 2009 oli siis minu viimane täispikk aasta vallalisena. nii et varsti peab mind hakkama kahe nime alt guugeldama.
kui ma nüüd mõtlen niimoodi üleüldiselt tagasi, siis oli natukene kurnav aasta. emotsionaalselt, vaimselt, sündmustelt. ma ei tookski midagi konkreetset välja, aga mul oli päris mitu korda tunne, et mul jääb tõsiselt jõust, energiast ja ajast puudu. et maailm on suur ja mina nõnda väike. ja palju "ma tean ainult seda, et ma midagi ei tea" hetki oli. mis ma leian, tegelikult, on ikkagi pigem edasiviivaks jõuks.

2010.
ma ootan palju päikest (ärgem nüüd tõlgendagem seda kitsalt), millega kaasneks palju energiat, et ma jõuaks ikka kõik oma soovid ilusti täita ja siis teie omad ka. ma ootan põnevat (võibolla see pole õige sõna :)) esimest abieluaastat. ma ootan uusi ideid ja paljupalju valgustavat. ma ootan veel rohkem vaimseid elamusi. ja füüsilisi. üldiselt on mul 2010. aasta osas hea tunne.

head uut aastat, armsad.

284. (tuvid!)

2009-11-17T09:43:00.004+02:00

teate küll kuiväga mulle tuvid meeldivad, onju. ma leidsin nüüd veel ühed lahedad tuvid. ja neil on NELI albumit välja tulnud! niii palju avastamisrõõmu!

ma praegu kuulan muudkui seda ja seda . mulle nii meeldib selle põhimehe hääl. see on kuidagi nii päris.

283. (ajarändurile mitte just kõige sobilikum naine)

2009-11-05T09:58:00.003+02:00

sel nädalavahetusel käisime vaatamas filmi "Timetraveller's Wife". ma lugesin kuskilt lehest pärast, et see oli "turvaline naistekas". minaidea, ju mul oli mingi selline emotsionaalne seisund, mis selle filmi niimoodi eriliselt südamesse lasi. Rachel McAdams muidugi suudab ka kuidagi nii ehe olla alati (the Notebook, The Family Stone), et raske on mitte end filmi sees olevana tunda. ja noh - takistustega armastus, lapsed, väiksed fantaasiasugemed ja ongi Grete müüdud naine. mulle väga meeldis, tahan ma öelda. lisaks, oleme ju lugenud (ja kohati pidanud seda endale tunnistama ka praktikas), eks, et meeste eeliseks naiste ees on kõrgem ruumiline taju (ja aegruumiline siis kaa, eks?). noh, pidin seda jällegi tunnistama kui ma terve tee kinost koju üritasin mingit loogilist pilti peas kokku panna, et kuidas see mees ikkagi siis nüüd ajas rändas ja miks ta mingil hetkel ei mäletanud asju ja teisel hetkel mäletas ja kuidas ikka ta nooremana käis hilisemas ajas ja vanemana varasemas. ja kõik see. ja üldiselt ma ikkagi saan asjadest aru. ja siis Martin üritas mulle seletada, et see on kõik really very easy! mis ajas mind veel kohe eriti kulmu kortsutama (no kuidas teised said ilusti aru ja mina ei saanud. ja see oli mingi USA naistekas ju). ühesõnaga, mind valdasid segased tunded peale filmi. toimus selline emotsionaalne järelemõtlemine. aga soovitan minna vaatama. kasvõi ainult Rachel McAdamsi pärast.

282. (lumene)

2009-11-05T09:57:00.000+02:00

lund sajab!

281. (ideegeneratsioon)

2009-10-31T21:53:00.004+02:00

mind ümbritsevad küünlad, lambavillane tekk, reasonably meeldiv punane vein, selline plaat nagu Top 1001 Tatty featuring Billboard - Jazz Smooth ja ajujaht.ee. toimub laupäevaõhtune õdus ideegeneratsioon. ah, te peaks seda siin kõikide oma meeltega tundma, et mõista.

280. (kaua teie ilma olete olnud?)

2009-10-30T09:12:00.001+02:00

vaadake ometi mis ilm täna on! mul on püsiv naeratus suul. ja mul on palav! ja see on tore!

279. (how to look good married)

2009-10-30T09:02:00.003+02:00

täna hommikul kuulsin läbi vannitoaseina taas naabrineiu kiledat häält, mis seekord kriiskas: "..., tule hambaid pesema! pulmadeks peavad hambad ilusad olema!". ja selle peale läksime meie kiiresti avaldust sisse andma.

278. (filmi(üle)elamus)

2009-10-27T08:39:00.003+02:00

käisime pühapäeval kinos vaatamas filmi "The Ugly Truth". ma päris sellist arvustust ei hakka kirjutama nagu EE telekavas "Pangaröövi" kohta kirjutati, sest võibolla "Pangaröövi" osas võisid ootused olla suuremad, samas kui USA romantilist komöödiat vaatama minnes me tegelt ju teame, mida me tõenäoliselt saame. noh ja siis ma seda vaadates mõtlesin, kas romantilised komöödiad on mannetumaks muutunud või mina olen hoopis.. noh, muutunud või saabunud on küllastumus (kahtlane, sest igavene romantikutuli minus küll, ma ei usu, et kustub). ühesõnaga, ma soovitan selle 55 krooni per kärss võibolla mõne teise filmi peale kulutada.
aga vaadates tulevate filmide treilereid, lõi mul mõne juures isegi silm särama - nt the Timetraveller's wife või Couples' Resort. nii et lootust on.

277. (Hunt Kriimsilm)

2009-10-20T09:32:00.003+03:00

Grete - elukaaslane, koeraomanik, ametnik, üliõpilane, pulmakorraldaja, lauluõpilane, koduperenaine, aktiivne vabatahtlik, sõbranna (tegemist ei ole pingereaga, ilmselgelt on kõik mulle samaväärselt olulised. sellest ka see vingumaiguline postitus :)).

276. (iseendale)

2009-10-12T13:00:00.002+03:00

kuna käes on jälle uus aastaaeg, on mul jälle enesessevaatamise faas. selline muutustega kohanemise aeg, mil tahaks kuidagi rohkem iseendaga olla ja järele mõelda. See on mul alati nii, seega põhjust muretsemiseks ei ole. näiteks on võimalik järeldusi teha ka minu loomingut analüüsides - nimelt olen ma oma elus kõige rohkem luuletusi, mõtteid ja laulutekste kirja pannud justnimelt oktoobris-novembris (nüüd kõlab see küll nii justkui mul oleks kodus hunnikuteviisi omaloomingulisi tekste. hunnikuteviisi ei ole, aga mõned ikka on kaa. peidus.). ja need on ikka sellise mõtliku (ja vb igatseva) alatooniga siis alati olnud. kevadeti aga õhkub tekstidest pigem värskust ja rõõmsat muretust. ma arvan, et ma tegelikkuses igatsengi kevadet, valgust, päikest. kuigi mulle sügis ka väga väga meeldib. sest tegelikult mulle meeldib olla kodus mõtlik. kui õues möllab torm. aga siis ei tohi mind segada, sest kui mulle minu aega ei anta, võin ma muutuda kurjaks ja rahutuks.

275. (melofiiling)

2009-10-07T14:22:00.004+03:00

Ma kuulan seda nüüd siin. tõeliselt mõnusa häälega Leedu tädi. tellisin omale plaadi kaa nüüd. viimati, kui tahtsin seda tellida, oli plaat nii läbimüüdud, et kuskilt ei saand. äkki tehti juurde.

274. (in your dreams, baby)

2009-10-05T09:42:00.005+03:00

ma nägin täna unes, et ma pidin sõbrannadega kaheks nädalaks njuujorki sõitma ja laenasin vanematelt suure kohvri ka (mu alateadvus ju teab, et sealt saab palllju riideid ja asju väikse raha eest). ja siis keegi tööl keetis mulle frikadellisuppi* kaasa ja ma ei julgenud öelda, et ma ei söö ju frikadelle, sest supp oli juba peaaegu valmis. otsustasin olukorrast välja tulla nii, et ma "unustan" selle maha.
äkki sai kell nii palju, et ma pidin lennukile kiirustama ja lennukil ma hakkasin mõtlema ja muretsema, et ma olin unustanud peaaegu kõik olulised asjad kaasa pakkida - kõik kreemid ja muud hügieenitarbed ja asjad. lisaks, ma olin eelnevalt korra njuujorgist läbi sõitnud (noh, nagu ikka tehakse)ja seal oli siis palju lund kuhjades olnud ja mul oli vähe riideid seljas ja kaasas ka ainult mingid õhukesed. siis mõtlesin rõõmsalt, et sealt saab ju siis kõik kohapealt osta!

*see on vist seotud sellega natuke, et ma eile tegin martinile hakklihakastet esimest korda peale oma lihasöömise mahajätmist, mida ma siis sellest tulenevalt ise ei saanud süüa. eks see oli selline uudne kogemus, mis unes muutis vormi ja väljendas end frikadellides.

273. (Life of Grete)

2009-10-05T09:02:00.007+03:00

vahepeal olen ma saanud omale uued jooksutossud! nii mõnusad ümmargused tallad on ja varbad saavad hingata ja võibolla nüüd enam ei ole pärast jooksmist sellist tunnest, et tahaks varbad piinade lõpetamiseks kääridega otsast ära lõigata. ma veel ei raatsinud eile neid õue äramäärima minna (nad on sellised.. valged..).

siis ma olen tublisti laulmas käinud ja tuleb tunnistada, et olenemata sellest, kui õudne ja keeruline päev on olnud, on pärast laulmist eufooriline tunne. lihtsalt on. võibolla see on natuke jooga moodi, noh, et kaa nagu hingad niimoodi teistmoodi ja pead kõhulihaseid pingutama (sest ega meil mingit rinnahingamist seal ei ole!).

kui me juba siin nii toredasti kõhulihastest räägime, siis ma jaksan juba hommikuti viiskend tükki teha! alustasin kuskil kuu aega tagasi kümnega ja nüüd juba viiskümmend, kujutage ette! kohati minu entusiasm rauges selgroost läbikäiva häiriva krõksu tõttu, aga siis ma leidsin mingi parema asendi nats ja nüüd kõrksub vähem. püstiseistes, muide, saab ka edukalt kõhulihaseid teha. igal juhul on mul jumalastilusad nad juba (martin võib kinnitada, tema on iga päev sunnitud olema selle tohutu arengu tunnistajaks. ma PEAN ju kellelegi näitama).

ja siis, muidugi, tuleb tegeleda elu suurürituse korraldamisega. eile lappasin voodi peal oma kümmet ajakirja ja kleepisin rõõmsalt ümisedes kleepekaid ilusate asjadega lehekülgedele. kuigi ma olin kindel, et ma ei taha enne kellegagi detaile arutada, kui koht pole kindel ja mul endal pole konkreetset visiooni, siis laupäeval ikkagi ma tundsin koos oma klaasi veiniga, et ma võibolla ikkagi natuke tahan arutada. ja siis me natuke tüdrukutega arutasime. ja paar soovi said selgemaks küll nüüd! nii hea ikka, et maailmas on veel tshikke peale minu, tegelt.

koolis olen kaa käinud, oktoober kujuneb kodutöökuuks, sest kõik tähtajad on millegipärast pandud novembri alguseks. kool on teine asi (või mitmes?), mis mu silmad särama paneb, ikkagi. tõenäoliselt on mul vedanud ka inspireerivate õppejõududega lisaks juba sellele olemasolevale teadmisteihale, mis mul niikuinii on selles valdkonnas. tahaks teha rohkem ja rohkem. ma juba natuke kurbusega mõtlen, et varsti saab kool läbi ju. jälle. mis ma siis teen.

ma kuulan Kerli plaati praegu.

272 (külmmäng)

2009-09-25T16:42:00.002+03:00

ma olen sel nädalal Coldplay lummuses. ärge segage.

271. (run in the forest, run!)

2009-09-15T10:01:00.002+03:00

eile lennujaamas, saates Mirjamit Iirimaale, tekkis küll reisiiha. ma pole eriti nii lennujaamas käinud, et ma ise pole see, kes on kuhugi minemas. teiselpool turvakontrolliväravaid oli päris, noh, teistsugune olla. nagu selline kurb, et miks teised saavad ja mina ei saaa. reisitulevik just väga hele ei paista praegu siin. emme tuli ka nüüd Riiast tagasi, nii et see variant siis kaa jääb ära. järgmine reis on siis võibolla Soome, eks. sest ma juu kaa käisin jooksmas pühapäeval ja sain vautsheri! siniste ja ööselvalutavate varvaste hinnaga, küll. see-eest nad tuletavad iga minut meelde, et ma ikka olin päris tubli tegelt. järgmisel aastal võin julgelt end jooksjate nimekirja registreerida käijate nimekirja asemel, sest jooksmine tuli välja küll (kepikõndijate vahel ohtlike manöövreid tehes). isegi martin lubas tulla järgmisel aastal. nüüd ma pean minema varbasõbralikke jooksutosse ostma.

270. (stockholm-helsinki)

2009-09-09T09:30:00.002+03:00

eile sõitsime keset linna ja meie ees sõitis rekka, mis jäi järsku keset kõige kitsamat kohta seisma ja lülitas ohutuled sisse. natukese aja pärast hüppas kabiinist välja plätudes (ja segaduses) Poola autojuht ja jooksis meie poole, et küsida, millises suunas ta peaks sõitma, et saada sinna, kust läheb "ferryboat stockholm Helsinki". siis ta näitas meile kaarti, mille järgi ta sõidab ja me mõistsime, miks tal võibolla Tallinna linnas orienteerumisel segadus tekkis. tegemist oli sellise A5-formaadis Eesti-Läti-Leedu kaardiga. aga Tallinn oli tõesti kaa täpiga ära märgitud. ütlesime siis, et, noh, põhimõtteliselt tuleb minna vasakule.

269. (twitterist inspireeritud põust)

2009-09-02T10:58:00.002+03:00

ma käisin nädalavahetusel pokkeriõhtul, kus paari tunni jooksul võideti raha kolme nelikuga; filmivõtetel, kus ma pidin pärast kümmet aastat rulluisutama samal ajal naeratades, linti lehvitades ja graatsiline olles; ja koristasin riidekappi, kust leidsin kolm kotitäit kirbuturule sobivat staffi.

268. (kaks armukest)

2009-09-02T10:32:00.003+03:00

pidime eile minema vaatama uut tarantiino filmi, aga saatuse tahtel olid piletid 17.40-sele (70.- vs 120.-) väljamüüdud ja me läksime hoopis kella seitsmeks sõprusesse kahte armukest vaatama. ja õigesti tegime. mul oli kuidagi õige meeleolu selliseks filmiks. kuna tegemist oli sellise pigem süngetes toonides filmiga (no mis "pigem", selles mõttes et süngete värvide ja fiilinguga küll ei oldud selle filmi tegemisel tagasi hoitud), siis mingis hallis sinise esmaspäeva meeleolus ei oleks võibolla olnud seda niiväga meeliülendav vaadata. meelialandav võibolla. eile olin ma aga olnud terve päeva asjalik, tundsin ennast hästi, seltskond oli mõnus ja meel terav. olin täiesti valmis üheks süngeks draamaks. film oli väga ehe. Joaquin Phoenix suutis väga usutavalt bipolaarse meeleoluhäirega (jah, ma guugeldasin seda. varasem nimetus maniakaal-depressiivne psühhoos, ütleb vikipeedia)kohtlase ja loppis, vanemate juures elava mehe rolli sisse elada. pidevalt pidin endale meelde tuletama, et ta on tegelikult ilus mees. filmi vaadates tekkis paar korda olukord, kus ma avastasin, et ma tegelikult olen kinos, mitte seal filmi sees. ja mulle meeldis see, et ehkki ma ikka paar korda aimasin, mis kohe juhtub (noh, ilmselt ma olen nii nutikas lihtsalt), ei osanud ma tegelikult ennustada, kuidas film lõppeb. ja lõpuga olin rahul pärast. kui film sai läbi, siis inimesed ei tõusnud püsti. istusid vaikselt ja vaatasid lõputiitreid. mina ei tea miks.

267. (p.p.p.s)

2009-08-27T09:52:00.004+03:00

veel tahtsin märkida, et hommikul mäepeal koera jalutades ja hommikuvõimlemist tehes (kuulge seda ma soovitan küll kõigile) nägin, kuidas mingi valge mikrobuss sõitis inimtühja parklasse ja sealt tuli välja neli mustarõivastatud meest, kes hakkasid minu poole tulema. hetkeks mõtlesin, et kas ja kuhu ma peaks nüüd liikuma ja jalad tahtsid hakata eri suundi valima. ma jäin paigale ja mõtlesin, et vähemalt on mul koer (see on vaadake see, kes pidi vargale taskulampi hoidma, eks. samas õues suudab ta täitsa koera häält teha vahel, nii et parem see, kui mitte midagi). ja siis niimoodi kätevärinal tegin seal hädiseid hommikuvõimlemisliigutusi. aga siis nad pärast niisama kakerdasid seal oma bussi ümber ja siis ma juba natuke julgemana hakkasin sinna juurde jalutama (nagu muuseas, teate küll, nagu koerad tahavad alati siis jalutama minna ja just sinna, kus nt on mõni liiklusõnnetus, kiirabi- või tuletõrjeauto). ja siis ma nägin, kuidas nad võidurelvastusid. panid kuuliveste ja relvi selga. leidsin, et koer tahab küll tuppa minna juba.

266. (roll over Greethoven)

2009-08-27T09:34:00.003+03:00

pluss eile harjutasin kodus rulluisutamist nende siseuiskudega, kus on kaks ratast ees ja kaks taga. nii ma siis marineerisin uiskudel seeni. väga kummaline oli olla oma köögi jaoks liiga pikk. pliit oli nii madalal. aga ma juba seisin püsti ja suutsin usutavaid uisutamisliigutusi kaa teha ja püüdsin samal ajal hoida muretut feissi. ma loodan, et ma suudan ka laupäeval nii teha. et niimoodi õnneliku ja enesekindlana ja üldse-mitte-värisevate-jalgadega rullun sealt üle platsi ja lehvitan linte ja jätan siis kukkumised nurgataguseni.

265. (nagu seene selga marinaad!)

2009-08-27T09:31:00.002+03:00

marineerisin seeni eile. männiriisikaid. kõik oli ilus, ainult ma avastasin keset kupatamist, et mul pole nelki ega porgandit. seega tegin marineeritud seened porgandiga ilma porgandita. kolm väikest purki tuli. martin korjas seened ja mina tegin sisse. lõpetasin kuskil kell üksteist. selline uhke päris suurekskasvand tunne on nüüd.

264.(run)

2009-08-26T09:32:00.002+03:00

kahenädalane jooksupaus andis täna hommikujooksul endast küll uhkelt märku, peab mainima. panin aipoodi mängima (Siobhan Donaghy "Twist of Faith, et te teaks) ja hakkasin rõõmsalt jooksma ja lai naeratus vaikselt vajus niimoodi väiksemaks (aga ei kadunud!)ja segunes sellise valju hingeldamisega. aga hommikul (kell seitse) on sellepärast mõnusam joosta, et stroomi parkla, mis tavaliselt on kirjukirju, on siis täiesti mahajäetud moega. sest et ta ongi, eksju, mahajäetud (ühes väga kauges parklanurgas, mis minuni ideeliselt ei paistnudki, oli üks auto, aga minaisaaaru, mis ta tegi seal. mailäinud vaatama). ja mets on ka tühi. nii et võib laialt naeratada ja kätega vehkida ja hüpelda ja kõiki selliseid asju teha, mida võibolla rahvarohkes kohas ei teeks. ja mõnel hommikul võibolla laulan kõvasti kaasa kaa juba, kesteab-kesteab (samas mere poole jalutades tuli kolm koeragajalutajat vastu, nii et võibolla siis ikkagi ei laula).
mul on praegu tunne, justkui oleksin hommikul jooksmas käinud - kõvasti rõõmu ja energiat on sees ja paistab välja kaa.

263. (uus kuu)

2009-08-19T16:13:00.003+03:00

nüüd siis alustasin üleeile ikkagi twilighti teise osa lugemist. ma usun, et selles oli süüdi natukene ka meie vihmane ja roheline ilm, mis minu arvates oli täpselt selline nagu raamatus kirjeldati. lugesin siis õhtul läbi septembrikuu peatüki ja pärast tundsin jälle erinevaid tundeid (ma ei saa ju kirjeldada, võibolla te hakkate kaa lugema ja siis pole põnev teil ju enam pärast). ja nägin unes külma ja vihma ja üldse selline gloomy õhustik oli selles unenäos. vampiire ei näinud. ma vist ikka peaksin seda siis päeval lugema või siis vähemalt mõne päikselisema loo peale lugema enne magamaminekut. teate küll nagu õudusfilmidegagi on, et tuleb mingi komöödiasari peale vaadata, et saaks magama jääda kartmata, et film läheb unenäos edasi. sest kesse siis suudaks ennustada, millised mõõtmed kogu see õudus lõpuks unenäos võtta võib veel (sest tihti võtab ikka üsna suured, ma ütlen). ükskord ma lugesin "vaikijate hääli", kus kirjeldati perevägivalla- ja üldse vägivallajuhtumeid ja pärast nägin mingit vanglaunenägu. aga minu unenäod on muidugi alati ilma igasuguste piirideta olnud. teinekord on ikka täitsa põnev.

viimasel ajal ma polegi midagi väga tavatut näinud. ükspäev ma nägin unes oma kadunud koera jälle, kes mustamäe vahel lahtipääsedes üldse tagasi ei tahtnud tulla. nii ma siis unes ajasin teda seal A.H. Tammsaare peatuse juures taga ja olin uskumatult kannatlik sealjuures, muide. päriselus vaheldusid mul küll need tavalised ootajafaasid kunagi, ma mäletan: lootus (ta kohe-kohe tuleb) - viha (talle oleks parem, kui ta praegu ei tuleks)- mure(miks ta ei tule? äkki on midagi juhtunud?) - jaa otsast peale. see oli see koer, kes kassi nähes tõmbas mind päris tihti pikali ja siis vahel pärast jahti koju naastes pidi isa tema peast kassiküüsi välja nokkima. selline koer oli. dobermann. jäära tähtkujust.

262. (hea ja kurja koogipoolel)

2009-08-17T22:15:00.007+03:00

täna on köögiõhtu.
tegin värskeid hapukurke (ühe öö kurgid):

õuna-kaneelimuffineid:

ja praegu küpsevad ahjus need tomatid (onju mõnus natuke itaaliahõnguline pilt?):

261. (Kaks Kallimat)

2009-08-17T21:20:00.010+03:00

veetsin neljapäeva ja reede oma kahe kallimaga. martini ja tartuga. ma ei usu, et tartu oleks minu jaoks kunagi täiuslikum olnud. enne ma ei uskunud ka, et tartut saaks üldse rohkem armastada. tuleb välja, et ma ei teagi kõike!

meil oli aega, meil oli terve tartu ja sellises koguses nagu ise tahtsime. sõitsime laevaga, jalutasime ringi, ka botaanikaaias, sõime, käisime tartuffil, vaatasime ühte filmi, kus inglise arstionu tegi suurel ekraanil ajuoperatsiooni ja luristas niimoodi ajust kasvajat välja. sõime dolce vitas (ma sain suuure rukolakuhjaga pitsa! ja tõdesin kohe, et rukolaga saab mind igal ajal ära osta. ärge kellelegi rääkige.) ja siis vaatasime hilisõhtul raekoja platsil vene naivistlikromantilist armastusfilmi. maagiline värk. terve plats oli rahvast täis, kõik vaatasid koos, jõid teed, hoidsid kokku. öö veetsime oma kaunisnostalgilises toas villa margarethas.

reedel käisime 4d-kinos, pärast jalutasime jällegi tartus ringi, ka toomemäel, tegime pilti, kiikusime, pärast käisime vanas anatoomikumis purkides kehaosi ja luukeresid vaatamas (seal oli purgis nt ka jalalaba, mis oli rottide poolt osaliselt luuni näritud) ja Truffe'is söömas.
ja siis läksime leigole. esimesed 45 minutit paistis päike - jäääär laulis ja mina vedelesin jalad martini alt läbi ja vaatasin pilvi ja värki. ja siis hakkas sadama. alguses oi tore niimoodi keebi all peidus olla, sellise hädise ja abitu tombuna tunda ennast. lõpuks aga hakkas suht külm. kuigi mul olid kõik kampsunid seljas (kampsun on soe, pane kampsun selgaaa). sellegipoolest avastasin, et maarjat võib tegelikult täitsa kuulata. ja pink floydi ka. minu südame võitis kõige esimene laul (shine on you crazy diamond), mis niimoodi järves vennalikult koos ujuvate küünalde ja tuhande kaldapealse lõkke valgel hakkas üle ilma kajama. ja avastasin, et isegi bonzot võib täitsa kuulata. ma kahtlustan, et ma lähen ka järgmisel aastal leigole. ja ülejärgmisel. ja elu lõpuni.

nagu näha, sain oma jõe ka.

260. (Grete puhkuse retsept)

2009-08-09T19:17:00.005+03:00

te ei kujuta ette kui meeldivalt puhanuna ma ennast praegu tunnen (mis ei tähenda, et ma ei jaksaks seda viimast nädalat nüüd enam puhata - nii palju hingelaadivat on veel ees ju!). kes tahab puhkust tunda, sõitku kuhugi saarele, ma ütlen.
täiusliku puhkuse retsept (tegemist pole pingereaga):
- seltskond!
- Hiiumaa
- pallimängud
- privaatne mererand
- muud mängud
- rikkalik õhtusöögilaud
- hommikune ühispudru ja hommikused ühispannkoogid
- ehe Hiiumaine majutus kellegi kodus suure aia- ja karjamaaga
- minu pere
- mustikad
- päike
- saun naistega
- heategevuslik kitarridega meeste kontsert sumedal suveõhtul umbes saja inimese keskel
- koolijäätis ja kinuskikingis
- Grete hoolikalt valitud plaadid.

Hiidlasest rohutirts meiega Kõpul kontserti kuulamas:

259. (saaremaagia)

2009-08-04T15:19:00.005+03:00

ma käisin Prangli saarel kooriüritusel ja imestasin, et ma polnud kunagi selle peale tulnud, et sinna niimoodi ise minna. väike saar, nii lähedal, sinna läheb laevuke graafiku järgi ja puha. öösel mere ääres, Tallinna tuled silmis säramas, oli tunne, et kodu on nii lähedal, aga samas nii kaugel.
hommikujoostes tundsin ennast väga erilisena, et sain seda teha justnimelt Prangli saarel. tahaks näha, kes teist saab öelda, et ta teab mis tunne on :) lõpuks hakkas vihma tibutama ja i-podis hakkas U2 selle peale suvevihmalaulu laulma. ja saaretuul puhus.

tagasiteel istusin laevukese ninas üksinda, kuna pidin lahkuma varem kui teised. see tund ja veerand laadisid mu akud kõigepealt täiesti lõpuni tühjaks ja siis jälle mahedalt ja mereliselt täis. kõrvus laulis mu lemmikmuusika, laev loksus meeldivalt lainete vahel, päike paistis ja otse ees oli paksude tumedate vihmapilvede alt vaevu märgata väikest Tallinnatriipu. et te saaksite mingitki aimu, mida minu silmad nägid (sest tunnet ma küll edasi anda ei oska), panen siia ühe väikse pildi kaa.

258.

2009-08-03T23:26:00.002+03:00

ma jooksin praegu õhtuhämaruses läbi lagendikku matva udukihi. läbisin maagia ja maagia läbis mind. teine maagia läbis mind mere ääres, kus tuult ei olnud, oli ainult soe suveõhk, roosa taevas, suur ümmargune kuu ja tuledesäras laev.

257. (ood ai-poodile)

2009-07-30T09:01:00.006+03:00

1. osa

kui sa oled üks neist, kes on veendunud, et jooksmine/sörkimine/lippamine on üks mõnusamaid lõõgastavaid tegevusi maailmas (hetked enda kehaga, linnaga, metsaga, maailmaga), siis proovi seda veel koos i-podiga. eile läksin koeraga jällegi stroomi metsa, kell oli varsti kümme, õhtu oli sume, vajutasin "play"-nuppu, coldplay hakkas laulma, mina hakkasin jooksma. ja lihtsalt jooksin ja jooksin kuni jõudsin ringiga autoni tagasi. mõttes laulsin kaasa ja jalad lihtsalt ise jooksid. tavaliselt ikka joostes mingi hetk mõtlen, et ma olen vist juba väsinud ja ei tea kui kaua ma veel jaksan, aga niimoodi koos muusikaga oli mõtetel muud tegemist. ja ma tegelikult laadisin omale i-podi sellist rõõmsat potentsiaalset jooksmiseks sobivat muusikat - natuke haussi ja muid rütmilisemaid asju - aga kui rändomiga hakkas coldplay laulma, siis kuidagi ei raatsinud järgmist laulu vajutada. ja avastasin, et see täpselt sobis selliseks kella kümneseks metsajooksuks. vähemalt eile õhtul. konstantne Eriliselt Rahul Nägu oli ees. ja kui metsas joostes ma kõva häälega kaasa laulda ei saanud (õhk läks ju jooksmiseks ja häbenen kaa ju), siis sellele kõigele pani kauni punkti kitarriga poiste plaat, mille olin kirjutanud autossõitmiseks, mis lubas lahkelt koduteel kõva häälega kaasa laulda.

2. osa

ma väga armastan jalutamist. eks see haaku ka minu jooksmisearmastusega. ehkki jalutamisest saan hoopis teistsuguse tunde. jooksmine tekitab sellise mõnusa rammestuse - selline tunne, et kõik kehaosad on pärast väga tänulikud, jalutamisel on lihtsalt aega ringi vaadata, inimesi, maju ja kodusid tähele panna ja lasta rahulikult mõtetel uitada - pärast on meeled tänulikud. aga jällegi - jalutamine on hoopis mõnusam, kui kõrvus kõlab muusika. selline filmisolemise tunne tekib, kus neil on alati olukorrale vastav taustamuusika. ja nii saab kohe elementi kaa vahetada ju - unistamisemode'ist keskendunud tähtsa inimese mode'ini on ainult üks nupulevajutus. nii ma siis hommikuti töölejalutades kuulan midagi toredat ja rütmikat, nt Roisin Murphy laulis ja Tanel Padar rokkis täna. cosmoskva sobib kaa hommikuks. eile õhtul aga nõksusin töölt koju Duffy Mercy, Gnarls Barkley ja St Germaini saatel. ja no naeratus tuleb ju näole nii ju. lisaks - rütmikate lugudega saab oma catwalki-kõnnakut harjutada (kõht sisse, õlad taha, selg sirgu, jalg jala ette, enesekindlus välja ja juuksed lehvima (tyra banks ütleb, et tuleb niimoodi enda tuules lehvida)). Kentmanni tänav sobib selleks suurepäraselt. hilisõhtul, kui linn juba natuke magab ja päev on läbisaamas ja selline mõnus väljahingamisetunne on, siis sobivad kõik mu kitarridega poisid ideaalselt mind koju jalutama (siinkohal palavad (õhu)suudlused John Mayerile, Ray Lamontagneile ja Jason Mrazile .

256. (šopiteraapia)

2009-07-22T09:34:00.004+03:00

käisin eile juuksuris ja siis pärast hängisin stockmannis, kuna õues niikuinii vihma sadas. mõtlesin, et noh, võibolla ostan küünelaki võimidagi. ja siis lõppkokkuvõttes olin seal poolteist tundi ja pärast oli kotis kaks plaati, pidulik kleit, pudel veini ja muidugi, küünelakk (kõik vajalik üheks meeldivaks õhtuks, kas pole :)). sellegipoolest näiteks plaadid maksid kahepeale kokku 100 krooni. ja kleit umbes kaks korda nii palju (aga te ei usuks, kui mul seda seljas näeksite).
ma ütleks ikkagi kokkuvõtteks, et shoppamine on teraapiline.

255. (suve süda)

2009-07-16T22:35:00.003+03:00

kuigi ma olen unistanud siin pikalt (ja unistan praegu kaa, tegelikult) linnast põgenemisest ja kuskil metsa sees koos sääskedega peidusolemisest, siis täna linna jalutades tundsin, kui väga ma oma linna ikka armastan tegelt. ja seda eriti praegu, suvel. autosid peaaegu ei sõitnud, inimesi peaaegu ei käinud. õhk oli sume ja suvine (selline natuke linnatolmu- ja raudrohulõhnaline). kuninglik tunne oli jalutada - linn oli ainult minu päralt. ei saanud mitte naeratamata olla.
ja õhtu kulmineerus vertigo terrassil, kus paistis päike, lendles suvebriis, mängis mahe muusika (kusjuures osaliselt kattus minu pleilistiga), oli meeldiv seltskond ja hea vein.
südasuvi on, tibud!

254. (in sickness and in health)

2009-07-13T20:06:00.003+03:00

ma olen juba kõike proovinud, võitmaks armutus lahingus (või kogunisti sõjas??) haiguse vägesid.
1) ignoreerimismeetod ehk "äkki läheb ära"-meetod. tegin näo, et mingit haigust ei ole ega pole kunagi olnud. panin küll salli kaela, aga serveerisin seda maailmale aksessuaarina. lehvisin ringi suvepluusis ega põlanud ära külma jooki.
paraku-paraku - järgmisel hommikul ei olnud midagi muutunud. paremaks.
2) leppimismeetod ehk "ma olen vist tõepoolest haige ja pean toas virelema"-meetod. jõin teed, sõin küüslauku, olin teki sees. võtsin greposepti. kraadisin kaa. vaatasin palju filme. jõin veel teed.
ikka ei muutunud järgmiseks hommikuks midagi. paremaks.
3) kange meetod ehk Jägermeistri-meetod. tegin teed, lisasin mõõõõdukalt jägerteed. arvasin oma siniste silmadega, et seda tuleb panna rohkem kui jägermeistrit. pärast vaatasin pudelilt, et tegelt ei tule. tunne on hetkel paljulubav :). tulemustest saan rääkida homme.

253. (rock you!)

2009-07-09T14:21:00.004+03:00

ma mõtlesin, et õllesummer ikka on millekski hea. kui Sul on põhimõtteliselt võimalik vaadata ja kuulata ühes kohas ja ühe pileti hinna eest mitut lahedat bändi ja saada korraga mitu erinevat elamust, siis ma leian, et õllesummer võib ellu jääda, hea küll. ja tegelikult, kui sa ainult rokid ühe lava juurest teise lava juurde, siis sa ei puutugi põhimõtteliselt kokku selle õllesummeri varjupoolega. noh, minimaalselt, ehk. ja vastkogutud elamusest ülevnenud meeled ei viitsi seda tähele panna. Oleksin tahtnud rohkem HU kontserdist osa saada, aga kuna ma ikkagi natuke rohkem tahtsin Ultima Thulet näha, siis nõksutasin puusa ehk ühe HU laulu saatel, samal ajal ise ikkagi Ultima Thule poole liikudes. ja tegelikult - õigesti tegin ka, sest tänu sellele sain UTd nautida esireas, kus peaaegu tekkis tunne, nagu oleks ise laval. Mobyga päris nii ilusti ei läinud ja ega ma eriti ei näinud, mis laval toimus, aga tantsida sain natuke ikka ja elamuse sain sellest vähesestki. igal juhul, koju jalutades oli mul sama mõnus ja õhinast puudutatud tunne, kui kontserdile minnes. ja see juba on midagi!

kuigi ma võiksin siia nüüd illustratsioonina lisada ühe Moby või UT laulu, lisan siia hoopis natuke Tanel Padarit. soovitan seda igal ajal ja kõikjal, aga eriti näiteks siis, kui mõtted on peas puntras ja tahavad väljaelamist! enjoy!

252. (Tartu või mitte Tartu)

2009-07-07T22:21:00.004+03:00

Lugesin seda ja no mitte ei saa aru, miks ma ei käinud jõe ääres jalutamas eelmisel nädalavahetusel, kui üle aaaaaasta Tartusse sattusin jälle. või mitte isegi ei SATTUNUD, vaid ma ju täitsa PLAANISIN seda ju. mh. kes siis satub jõe äärde jalutama mingi aeg seal, siis mõelge selle peale, kui väga teil on vedanud ja kuidas üks väike Grete siin unistab sellest.

251. (Eesti laul ja Eesti pidu)

2009-07-07T21:45:00.003+03:00

mhmh, ja et te ei arvaks, et laulupidu minus mittemingisuguseid emotsioone esile ei kutsunud, siis teen ikka selle postituse kaa ära.
sel aastal käisin esimest korda päris kohapeal rongkäiku kaa vaatamas ja olin nii rõõmus, et kõik olid nii rõõmsad. ja sain samas rütmis hingata ja plaksutada ja kaasagi laulda nende rõõmsaid teepealseid laule (sealolles mõtlesin kaastundlikult, et nad peavad ikka niiiipalju kõndima, aga pühapäeval lauluväljakult koju jalutades raputasin endamisi rõõmsalt pead - et polnud see midagi nii pikk maa:)). ja ikka unistasin, et järgmisel korral tahaks kaa. ja tantsida tahaks kaa.
ja kui ma nüüd kirjutan, et laulupidu oli nagu laulupidu ikka, siis seda ikka selle kõige paremas tähenduses. ma usun, et te saate enamvähem aru, mida ma tundsin ja tunnen. ma väga armastan Eestit.

250. (minu isiklik videvik)

2009-07-07T20:57:00.003+03:00

otsustasin siis laupäeval osta endale ka Twilighti filmi. ja isegi kui ma enne natuke mõtlesin, et võibolla vaatan seda siis, kui saaga kõik raamatud loetud, siis ma murdusin eile ja ootasin terve päev, et saaksin koju seda vaatama minna. natuke kartsin ka, et äkki pettun. ma ei teagi. ma olen rõõmus, et ma olin enne filmi raamatu läbi lugenud ja olin juba niiöelda laetud. sealkirjeldatud hingematvaid tundeid minu arust filmiga küll edasi ei suudetud anda. vähemalt mitte nii suurejooneliselt, kui nad raamatust minusse jõudsid. aga näitlejavalik oli suhteliselt täpne - umbes sellistena ma neid (vähemalt peategelasi) ette kujutasingi. ja nende kaunite teineteiseleidmise stseenidega jäin ka rahule. (täitsa hästi on reaalses elus välja tulnud ka see klaveripala, mille vampiirmees oma lihasele pruudile kirjutas).

ma ei tea miks, aga see raamat mõjus mulle kuidagi eriti. ma pole muidu eriline vampiirilugudefänn. ja selliseid noorte inimeste armulugusid ma ka justkui ei loe eriti. ei tea, ju siis sobis täpselt sinna tühja kohta, mille olemasolu ma ei aimanudki enne, kui see täidetud sai.

aa - tegin just feissbukis testi "what book are you?" ja tulemuseks oli arvake ära mis raamat.

249. (veel rohkem tshikke!)

2009-07-07T16:22:00.002+03:00

eelmisel nädalal kohtusin ühe uue laheda tshikiga, kes sellest eelmisel nädalal kohtus maailmaga. kas pole ilus? uus täiesti rikkumata hing, kes on täielikult ja eelarvamustevabalt avatud maailma ja keskkonna ja lähedaste mõjutustele. vaatab niimoodi oma usaldavate silmadega. ja õpib. tema inimeseks saamise eest vastutavad eelkõige minu õde ja tema mees ja väikse Loviise vend ja tegelikult ka kogu ülejäänud perekond. seega ka mina.

248. (muffinilõhna kodudesse, külalisi südamesse)

2009-07-03T13:35:00.003+03:00

ma tõdesin eile jällegi, et kõige mõnusam aeg külaliste ootamisel on siis, kui kodu on korda saanud, ise olen korda tehtud, muusika mängib ja ma teen köögis veel viimaseid toimetusi - panen muffineid taldrikule ja lõigun porgandeid, näiteks. ma tean, et kohe-kohe tulevad külalised ja ma ei ole ajahädas ja jõuan kõik ilusti valmis. selline mõnus mahe ootusärevus. eilse tegi eriliseks ka see, et osa külalistest tuli mulle külla esimest korda. ma tõdesin ka taas, et mulle väga meeldib houstida. ja seltskonnas veini juua. väga tore oli, aitäh. teeme veel.

P.S. kui me öösel sammast vaatama jalutasime, oli nii soe, et jalad ei saanud arugi, et nad õues olid. tuultki polnud. sume suveöö, võiks öelda. oleks, et ei oleks järgmine päev tööpäev olnud (see on Grete kohusetunne ja vanadusemärk), oleks isegi veel vanalinna peale jalutama läinud. kasvõi hommikuni - selliseid sumedaid öid tuleks ju ikka maksimumini ära kasutada.

247. (lugematud raamatud)

2009-06-30T09:12:00.001+03:00

mul on ausõna tunne nagu ma elaksin raamatus praegu. aga südamlik raamat on. ja käest ei saa panna.

246. (elu keset metsa)

2009-06-30T09:11:00.003+03:00

me käisime nädalavahetusel töökaaslastega Eesti teises otsas (noh, kui siitpoolt vaadata). Reedel sõitsime rongiga Tartusse, kus mängisime kaarte ja jõime veini kaa natuke. ja siis Kalle vanemad toitsid mind heldelt ja siis me läksime linna peale. Kusjuures, ma pole muidu olnud eriline Maailmafänn, aga seekord oli seal kuidagi vähe rahvast ja me saime sellise mõnusa laua seina ääres ja hoopis teine meeleolu oli seal kui tavaliselt. õues oli selline märg natuke ja sees kuidagi nii mõnus.

ja laupäeval olime ühes turismitalu moodi majas, kus oli õue peal saun ja tiikjärv. sauna ees oli selline, noh, porch, kus olid toolid ja pink ja vaade avanes tiikjärvele ja metsale. keset tiikjärve oli saareke, kuhu sai üle silla ja saarekesel oli vist mingi selline kaminamoodi asi ja teiselt poolt sai üle silla metsa. aga seda ma nägin ainult sauna ees istudes. ja tegelikult oli seal mõnus istuda, kui vihma sadas. seal oleks võinud kiik olla kaa. ma oleks võinud sinna jäädagi. tahtsin vahepeal end tantsimisest jahutada ja mõtlesin pimedas natuke metsa ääres jalutada, aga meenus paraku-paraku Kalle jutt kummitusmehest. seisin seal siis metsa ees, silmad suured ja keerasin ruttu jälle ümber. ja pidasin turvalisemaks tantsima tagasi minna.

käisime ka vihma ja äikese saatel metsas matkal ja saime sokkidest sallini märjaks ja siis panime kõik asjad niimoodi sauna kuivama, et selline lastelaagri tunne tuli. kuigi ma pole käind. aga ma kujutan ette, et see tunne võiks selline olla. lisaks pidin pärast kogu oma elektroonika (mille ma kaa ju ikka otsustasin matkale kaasa võtta) lauale osadeks lammutama ja lootma ja uskuma, et nad ühel päeval jälle tööle hakkavad. fotokas sai sellest üle, samal ajal kui telefon on endiselt pildituseni solvunud (nüüd kasutan vana väikest samsungi, millest leidsin ka lahedaid vanu sõnumeid ja pühapäeval nostalgitsesin kodus nendega natukene).

üldse hästi õdus väljasõit oli ja süüa saime nagu kuningad. ja juua. ja tantsida (täname siinkohal Tanel Padarit ka. ja muidugi tantsupalavikus Kallet ja Peterit ja teisi tantsulõvisid!). ja lobiseda praktiliselt kõikidel teemadel. seltskond oli tasemel.

see on üks üritustest, mis jääb veel piiikaks-pikaks ajaks ilmselt niimoodi taustaks mängima.

245. (igas sadamas üks eestlane!)

2009-06-25T18:39:00.003+03:00

just sain teada, et ühed mu kunagistest sõpradest kolisid nädala algusest Taisse elama! päris lahe! lugesin just töötegemise asemel nende blogi, kus nad kirjutavad ka ettevalmistustest ja asjadest. väga huvitav - mõtlesin, et annan teile ka lugemiseks:

http://phuketis.travellerspoint.com/

244. (book now!)

2009-06-25T11:18:00.005+03:00

suvi on selles mõttes mõnus, et raamatuga ei pane tähelegi, et päikse käes on palav ja päevitada ei viitsi. muidugi, kui keegi oleks pidevalt valmis minuga sulgpalli või mingit muud palli või üldse mingit muud mängu mängima, siis ma ei loeks nii palju (aga ma ei raatsi kirjutada kaa, et küll on tore, et keegi ei viitsi minuga pidevalt mängida, sest muidu ma ei saaks ju lugeda).

Minu peamise lektüüri moodustasid erinevad reisi- ja väljamaal elamise kirjeldused, mida ma õnneks lugesin peamiselt ise reisil olles. muidu oleksin vist hulluks läinud ja esimese lennuki võtnud kuskilt.

Hispaanias lugesin Anna-Maria Penu "Minu Hispaaniat", mis oli täpselt selline päevitamise raamat, kuna oli kirjutatud blogistiilis - iga peatükk käsitles erinevaid hispaanlaste ja Hispaania kiikse ja kasvõi iga peatüki lõpus võis rahulikult vahepeal näiteks söömas (ja mis siin salata, ka joomas) käia ja muid asju teha, ja siis uuest peatükist alustada. selle lugemine ei seganud ka vahepeal inimestega suhtlemist, neile naljakamate juhtumiste ja detailide tsiteerimist ja siis edasi lugemist. läbivaks teemaks oli armastus hispaanlase vastu ja sellega seotud mured-rõõmud (sõnadeta armastus (kuna puudub ühine keel), siis juba ämm ja abiellumise vormistamisega seotud uskumatu bürokraatia), mis oli siis pikitud värvikate lugudega Hispaaniast (pluss seal olid ka retseptid traditsioonilistest Hispaania roogadest!). osa neist lugudest olevat avaldatud kuskil ajakirjanduses ka (nt ajakirjas Trend, EPLis jms). Igal juhul huvitav lugemine oli.

Kuna Hispaaniaraamat ei olnud mu isiklik, läksin siis kohe Eestis raamatupoodi, et see endale kaa osta. noh aga kuna Prantsusmaa ja prantsuse keel on mu selline salakirg, mille kohta ma tahaks rohkem teada ja sinna millalgi nüüd ka reisima minna, siis võtsid mu väiksed natukene päevitunud sõrmed hoopis "Minu Hispaania" kõrvalt raamatu "Minu Pariis". Nüüd siis loen, kuidas Urmas Väljaots Pariisis kohanes ja alustas moeärijuhtimiseõpinguid ja kuidas ta värvikalt pariislaste ja Prantsusmaa kiikse kirjeldab. Jällegi mõnus suvine päevitamiskõrvane.

Tegelikult natuke käisin selle sarja raamatuid juba enne poes näppimas, aga uurisin ja tõstsin ma neid seal kuidas jaksasin - Austraalia kohta ma sellist raamatut ei leidnud. Kurb oli, sest see kuulub ka mu reisiunistuste top kolme. siiski-siiski - Kätlin kinkis mulle sünnipäevaks Merit Raju raamatu "Out of Office - aasta ilma kontsakingadeta", milles autor kirjeldab oma seikluseid mööda Eesti ilma ja maailma ja neist suurem osa leidis aset Austraalias. Jällegi lahe lugemine. Lisaks elas ta lõpuks üldse Võru lähistel talus, mis on ka minu unistus kunagi, seega sellest kaa sain veel hingele toitu!

Ja siis lennujaama- ja lennukilugemiseks valisin ma omale S. Meyeri "Twilighti". Pidime viis tundi Stockholmi lennujaamas (selles Ryanairi omas, piiisikeses) lendu ootama ja teadsin, et sama saatus tabab meid ka tagasiteel Brüsselis (jällegi, piiisikeses Ryanairi lennujaamas) ja läksin rõõmsalt lennujaama poodi, et endale sealt mõni kifta raamat valida. otsisin ja sirvisin neid seal ja no ei leidnud. ei tahtnud päris mingit seebikat ka (a la "minu pulmad" ja "kuidas ma sõbrannadega shoppamas käisin"), sest polnud selline tuju lihtsalt ja käsi ei tõusnud sellise eest (Martini) 10 euri maksma ka. samal põhjusel ei tahtnud ma ühtegi naisteajakirja. mõtlesin siis, et vot siis ei ostagi midagi ja loen oma kaasasoleva raamatu viimased kümme lk lõpuni ja eks siis vaatan edasi. saatuse käsi aga vabastas meile hea nurgakoha kohvikus otse poe kõrval, kust avanes ka vaade poekese raamaturiiulitele. Nii ma teda nägingi - hoopis mingis teises riiulis, mida ma alguses ei pandki tähele. Mäletan, et keegi mulle kunagi rääkis, kes ei olnud muide teismeline, et tema ka hakkas lennujaamas seda sarja lugema ja ei saanud käest panna. nii ta siis neelas neid raamatuid ja muudkui ostis järgmisi osi, kuni oli kõik läbi lugenud. noh ja maa kaa siis tahtsin kohe õhinaga proovida. nüüdseks olen esimese osa läbi lugenud ja teine osa ootab kodus. see on selline raamat, vastupidiselt nendele reisiraamatutele, mida ei ole hea niimoodi katkendlikult päevitades ja samal ajal teistega suheldes lugeda. seal lihtsalt kogu aeg juhtub midagi ja stoori läheb edasi ja selleks, et ikka sündmustikku sisse elada, peab süvenema ja kujutlusvõimet kasutama (lisaks oli see selline natuke hämaramatest jõududest ja sündmustik leidis aset linnakeses, kus harva paistis päike, nii et juba seepärast sobis see paremini lennujaama ja lennukisse, kui päevitamise kõrvale). sellepärast oli see tõesti ideaalne lennujaama- ja lennukiraamat, sest sain seda peaaegu kümme tundi järjest segamatult lugeda. ja mitu õhtut ja ööd. vaatasin, et sellest on ka film tehtud, mõtlengi, kas peaks nüüd filmi vaatama või siis ikka lugema veel teised osad kah läbi, et film ei rikuks minu süütut kujutlusvõimet.

243.(taim ja toit)

2009-06-25T10:42:00.002+03:00

ja nüüd viimased taimetoidu-uudised!

- käisin esimest korda taimetoitlasena hesburgeris. proovisin juurviljaburgerit. hea oli, et proovisin - teinekord ei võta enam. ilmselt oli selles süüdi burgeribukett tervikuna - hulgaliselt majoneesi ja õlisujutatud juurviljakotlett. esimesed amspud olid päris, noh, huvitavad!, aga pärast kolmandat amspu huvi suhteliselt kadus. ära. järgmisel korral proovin kanatortillat ilma kanata - ma loodan, et nad teevad ikka. ilma jalopenodeta tegid küll kunagi.

- jaanipäevaks valmistusin kammides erinevaid retseptibaase, et leida lahedaid marinaade köögiviljadele ja uusi põnevaid retsepte köögiviljade grillimiseks. katsetasin mitmeid ja leidsin paar tükki, mida teen kindlasti veel! jagan neid nüüd ka teiega!
*Grillitud küüslaugutomatid
*Grillitud vardasai päikesekuivatatud tomatitega
*Grillitud kartilid toorjuustuga

Leidsin ka kaks ägedat marinaadi, mis olid mõeldud lihale, kanale ja kalale ja proovisin nendega köögivilju marineerida. eriti ei õnnestunud, sest köögiviljad ei tahtnud nii hästi marinaadi sisse imeda, võibolla oleks pidanud siis mitu korda kauem hoidma neid seal. aga kuna ma kala veel aeg-ajalt ikka söön, siis ehk ühel heal päeval proovin neid kala peal.

242. (Mercado de Calpe ja Nõmme turg)

2009-06-22T12:29:00.003+03:00

mõtlesin, et teen turgudest eraldi sissekande.

laupäeval käisime Calpe linnakeses turul - noh turg nagu turg ikka, ütleksite, aga kuna ma olen suur turufänn, siis mulle meeldis seal kohe eriti. piiikad letid igasuguste värskete asjadega. emotsioone võimendas ju muidugi ka minu vastne taimetoitluseusku astumine. ja siis need oliiviletid küll äratasid minus oliiviarmastaja. lihtsalt sada erinevat oliivi sajas erinevas kastmes, õlis, marinaadis jne jne.. üldse kuidagi Hispaania soodustas oliiviisu. vb sealne kliima või maidea - marineeritud kurke pidin kaa iga päev saama. turul saime ka oma mitteülemääramahukat hispaania keele sõnavara kasutada - por favor, gracias, media kilo, dos kilos.

ja eile käisime Nõmme turul, mis nüüd on ilusaks tehtud. oli tõesti nunnu. turuplatsi keskel olid purskkaevud, mis muidugi tõmbavad igas vanuses inimesi ligi ja väga nunnud majakesed, mis asusid erinevatel tänavatel nagu Mugula ja Piima, näiteks. Pühapäeva keskpäeval igal juhul elu turul kees, parkimiskohaga tekkis alguses probleeme, samas pangaautomaadiga jällegi mitte, sest Nõmmel oli igal tänavanurgal Swedbanki automaat olemas. Nii ma jälle sain turgu nautida ja ostsin sada asja - muidugi värskeid hapurkurke, maasikaid, ülisuuri seeni, tilli, lillkapsast, ube.. kott sai igal juhul täis. sain, pealegi, kasutada oma värskelt lambuliseks maalitud turukotti. väga värske ja rõõmus oli olla pärast.

241. (El Postitus con Puhkus, por favor)

2009-06-22T11:07:00.004+03:00

Hola!
olen puhanuna ja tervena naasnud Espanja idarannikult! ma olen natuke pruun kaa, aga muidugi kui ma juhtun kuhugi Martiniga kõrvuti, siis kõik imestavad, et ma ka üldse reisil käisin.
pildid on veel nii värsked, et nad pole veel fotokast välja saanud (või äkki just praegusel hektel kodus saavad), seega teie õnneks ma praegu siia ühtegi suudvesistamaajavat pilti tiisimiseks panna ei saa.

Elasime ühes sellises elamurajoonis, kuhu saamiseks tuli mitu kilomeetrit mäest üles keerutada. ma pean ütlema, et ühel hommikul, kui tundsin, et võibolla sangriat sai eelmisel õhtul natuke palju, sain ma sellest veel eriti hästi aru (ja vastupidi). aga vaade meie kodu rõdult mattis kõik mu hinged muidugi. enamikel majadel oli merevaade, sest majad olid ehitatud astmeliselt mäejalamile. ja majade projekteerijad olid muidugi lasknud mõnuga pliiatsil projektidel joont venitada, kui nad rõdusid-terrasse planeerisid. alumise korruse rõdu oli kolm korda suurem, kui terve alumine korrus kokku, mu arust. täitsa korraliku disko oleks saanud pidada. ja osad majad olid ehitatud nii, et tänavalt paistis ainult värav ja väike parkimisplats - tegelikult oli aga selle all terve suur maja. nii parkisidki maja katusel auto ja mootorratas (mul on pilte kaaaaa..).
ühel oli selline kaunis voodi katusel:
Käisin ka meres ujumas, mis oli nii soolane, et mu õhin kadus varsti. minaisaaaru, kuidas nad seal suutsid hüpata ja sukelduda, endal suud-silmad soola täis. noh, algaja asi ka, võibolla sellega on nagu konjakiga siis, et ma õpin seda hindama alles aasta(kümne)te pärast. mina suplesin ja tegin muretult veeliblikaid see-eest piscina municipalis (okei, pigem oli see selline bassein, mis oli ehitatud meie nö kvartalisse majade vahele, kus kõik võisid suplemas käia), mis oli palju mõnusam. pealegi ma ei pidanud kartma, et seal oleks mingeid idaeurooplasele tundmatuid koledaid vahemerekoletisi (või vähemalt ma ei kartnud). ma pärast põdesin küll, et ma ei suutnud sealgi üle saada oma veekukerpallitegemisekartusest, mis tekkis ükskord, kui mul kukerpallitamise käigus läks vesi ninna, kui ma olin parajasti pea alaspidi ja tekkis väikestviisi paanika, ega õppinud lõpuks ometi peakat ära. viimasel ööl ma ei saanudki sellepärast magama jääda, et need asjad ikkagi tegemata jäid, kuigi ju niiii soodne keskkond selleks oli loodud.

päeval oli nii palav - üle 30 kraadi - et me mõistime kohe, miks siestat ikkagi tegelikult vaja on. loomulikult proovisime selle ära kaa siis. päeval käisime ringi - külastasime väikest kindlusega linna Guadalesti ja nunnut jahisadamaga rivieramoodi linnakest Morairat, käisime Aquanatura veepargis ja Terra Mitica lõbustuspargis, tshillisime Benidormi rannas ja ujusime-lugesime-päevitasime ja õhtuti jõime merevaadet ja päikesevabadust nautides sangriat (ja rummi), nagu puhkajatele kohane. saime maitsta ka kohalikke traditsioonroogasid - batatast ja paellat, millest mina pidin küll lihatükid välja nokkima, aga sellegipoolest sai selgeks, miks nad neid roogasid seal niiväga armastavad.
Lugesin selle kõige kõrvale ka "Minu Hispaaniat", mis andis veel sellist Hispaania lisamaiku asjadele juurde, sest olgem ausad, ega nädalakesega ju ühestki kohast mingit ülevaatliku pilti ei saa. Käimata jäi veel väga paljudes kohtades ju, kuigi lõpuks puu otsast mandariini sain küll. paraku oli hooaeg läbi ja mandariin kibe, aga PUU OTSAST ikkagi sain, kuulge. see-eest jäid mu mällu ahhetamapanevad pildid mägede jalamitel laiuvatest sidruni- ja apelsinipuuistandustest.

Ah, mul on tegelikult veel niipalju muljeid ja mälestusi, aga ma ei jaksa neid siia kirjutada. pealegi, muidu mul polegi pärast midagi uut ja huvitavat rääkida kellelegi, sest KÕIK te mu parimad sõbrad ju loete mu blogi, ONJU nii?

240. (the rain in Spain stays mainly in the plain)

2009-06-10T10:51:00.002+03:00

reedel läheme Hispaaniasse :) plätud juba ootavad kapis.

239. (mis on kodu, kus on kodu?)

2009-06-10T09:38:00.002+03:00

Eile käisime külas, kus oli nii mõnus ja kodune, et ma pean sellest kirjutama. ma arvan, et see on selline puumajade värk ka. selline eriline õhkkond on neis alati. ja muidugi tuleb osata ikka see koduseks teha kaa. Nii meid siis poputati seal - tehti süüa, anti torti, mängiti klaverit. täpselt selline vihmase toasolemise õhtu tunne oli. kuigi tegelt vihma vist ei sadanudki.

238. (ood Vertigole)

2009-06-10T09:07:00.004+03:00

ma ikkagi pean nüüd Vertigot kiitma (paar viimast korda pole ma kuidagi impressitud olnud). mõningate seedemurede tõttu ei olnud ma enne eilset mitu päeva normaalselt söönud. no ja siis otsustasin, et peaks nüüd ikkagi jälle proovima. nii seadiski punamütsike sammud Vertigo poole, lootes sealsest menüüst leida ikkagi midagi suupärast ning seedimistsilitavat.

komplekteerisin omale meeldiva ning sealjuures väga ilusa lõunataldriku, mis koosnes köögiviljadipist (kus olid redised, hernevõrsed, värsked suhkruhernekaunad, porgand, kurk, seller ja suvisibul) ja suurest klaasist hummusest, mingist taignast tehtud krõbedatest asjadest, grillitud köögiviljavardast ja aurutatud kartulitest. see kooslus oli maitselt jalustrabav ja nägi nii imposantne välja (kõik niimoodi eraldi klaasides ja koos ühel suurel kaunil taldrikul), et Kalle oma päevapraega paistis selle kõrval kade välja. hummust oli aga nii palju, et me ei jõudnud seda kahepealegi kõikide asjade peale ära määrida. lisaks saime suure kastiga sooje kukleid ja neid selliseid seesamiseemnetega pulkasid (teate küll) ja tasuta suure karahviniga vett, millesse oli lisatud oregaanovarsi (ma arvan).

tahaks veel.

237. (ilmne looming)

2009-06-04T16:44:00.005+03:00

täna on täpselt kitarrimängimise ilm. ostsin omale väikse akordideraamatu ja printisin peotäie mõnusaid laule, mida tahaks juba kitarril harjutada. free fallin' on üks neist, mida ma kuulan John Mayeri live-esituses juba vist viieteistkümnendat korda). aga kuna mul on üks teine asi täna hoopis, siis ma pean ootama ja kannatama veel. ilmapessimistid kindlasti lohutaks mind praegu sellega, et ega see viimaseks kitarrimängimise ilmaks ei jää sel suvel, onju, pessimistid? aga tegelikult on selles meeleolus süüdi jälle ka eilne pikaleveninud õhtu mõne veiniga. ma ikka ja jälle tõden, et pidu eelmisel õhtul teeb mu järgmisel päeval kuidagi eriti vastuvõtlikuks ja avatuks ja haavatavaks. nagu kõik kanalid oleksid lahti ja kõik emotsioonid on kolm korda tugevamad. see on päris äge tunne, ausalt öeldes. kõik on kuidagi vahetum. mina ka. seega - ideaalne päev loominguliseks tegevuseks. pluss mul tuli üks päris tore äriidee, mida saab kaa läbi loomingu teostada. või noh, selleks, et seda teostada, on vaja panna mu looming ühte (või ka mitmesse) vormi. hakkan ma jee teile oma äriideed avaldama siin :).

236. (loomne sünnipäev)

2009-06-02T14:05:00.002+03:00

pluss ma lähen täna Heleni koera sünnipäevale Britaga. ma tahaks kirjutada, mis ma kingiks ostsin, aga äkki Heleni Bond loeb seda siin ja siis oleks suurepärane üllatus rikutud. ma väga ootan, et Bond pakub küünaldega torti kaa!

235. (taimed toiduks!)

2009-06-02T13:40:00.002+03:00

kuna ma olen eksperimentaalvegetariaan praegu, siis pean iga päev lõunaajal seisma silmitsi küsimusega, kus üks taimetoitlane süüa saaks. paraku-paraku on see päris keeruline värk. põhimõtteliselt on igas salatis mingi lihaline asi sees ja praadidest ma ei hakka rääkima, eksole. ütleme nii, et valik on kesine. kuigi, vertigos, vähemalt suvehooaja grillmenüüs, tuleb mainida, on võimalik isegi valida erinevate taimsete toitude vahel - köögivilja grillvardad ja värsked kartulid ja mõned salatid! seal on päevasupp kaa tavaliselt taimne, aga millegipärast armastavad nad teha mingeid kreempüreesuppe ja need kuidagi ülemaitsestada (või lihtsalt minu jaoks valesti maitsestada). kurgimakid on seal kaa, aga neist ma eile juba kirjutasin. siis ükspäev ma käisin mingis sellises tüüpilises lõunakohas (Rahva Toit?), kus tõepoolest-tõepoolest ei olnud menüüs mit-te üh-te-gi ilma lihata-kalata rooga. isegi supid olid kõik lihaga-kalaga. küll oli olemas menüüväline keedetud juurviljademiks. ja täna käisime Kristiines mingis toidukohas, kus oli menüüs eraldi kirjas "Taimetoit" (väga põnev oli oodata, millal ma saan selle kohta küsida) ja see kujutas endast keedetud porgandi-lillkapsa-brokolirooga, millel tädi sõnul pidanuks olema ka juustukaste, aga seda ma maitsest ei tundnud.

jumalast tshällendzh on see taimetoitlus. loomulikult ei ole ma veel nii kogenud, et teaksin mingeid nippe ja asju, kuidas saab ka sellistes kohtades söönuks (ja kesteab-kesteab - vb isegi toiduelamuse!). küllap see praktika kujuneb välja. peaks mõne taimetoitlasega lõunale minema, kellelt igast insaid-inffi saada!

234. (taustalaul ja laulutaust)

2009-06-02T13:32:00.003+03:00

täna öösel nägin unes, et ma pidin mingi tumeda peaga tüdrukuga olema Toe Tagi kontserdil taustalaulja. noh et päris taustalauljad ei saanud tulla või midagi. ja mina veel rõõmustasin, et näe, et väga hea, ma ju tean kõiki nende laule (?), kuigi olin pisut mures, kuna me polnud ühtegi proovi teinud. aga ma mäletan, et kontsert kuidagi ei alanud, sest bändimehed olid kuskil lava taga toas ja minaidea, mis nad seal tegid. aga selle teise taustalauljaga me siiberdasime seal laval ringi muudkui. niisama. ja vahepeal, kui ma vaatasin, siis oli seal väga palju rahvast (mingi osa oli rahvariietes, muide). ja minu arust ma ärkasin enne päris esinemist üles üldse.

lisaks, täiesti ärkvel, kirjutasin eile oma esimese loo kitarrile. tegelikult nägi see välja nii, et ma võtsin üle pika aja kitarri kätte ja hakkasin akorde meelde tuletama. ja siis võtsin ühe minoorse akordi ja hakkasin teisi sinna juurde panema. ja kokku tuli päris lugu kohe. tegelikult peaks sellele nüüd sõnad kirjutama. ma proovisin laulda erinevate sõnadega, et noh, kuidagi saaks aimu, milline see viis peaks olema (pmst on praegu kaks versiooni "Ma tahan mehele" ja "Ma ei oska laulda"). ma olen kogu aeg mõelnud, et kuidas ometi inimesed lihtsalt võtavad kätte ja kirjutavad laule. et kust need niimoodi tulevad. nüüd ma siis tean, kuidas laulud/lood sünnivad :)

233. (sinise taevaga esmaspäev)

2009-06-01T12:23:00.002+03:00

oli jälle üks tegus ennvee. aga hoolimata sellest, et kõik läks väga ilusti, siis ikka on kuidagi nõme olla täna. võibolla on need hormoonid :)

käisin laupäeval kahel sünnipäeval ja sain päikest kaa natuke. ja pühapäeval oli kooriüritus, mis kestis terve päeva. seega sain oma esimese kooriga laval esinemise kogemuse. vahepeal unustasin ära, et tuli nooti paar lehte tagasi keerata ja tekkis kerge paanika, aga enne kui arugi sain, olin jälle õiges kohas. pluss, ma pärast kuulsin, et osadel polnudki noote ja sõnad kaa päris peas ei olnud, seega ehk ei olnud kogu publiku tähelepanu ainult minule koondunud (kuigi laval olles ikka selline tunne kipub olema. või on see minu ego. :)) nojanüüd siis ongi koorihooaeg läbi ja veel üks samm suvele lähemal.

neljapäeval teen viimse eksami ja ongi kõik! see on siis see aeg, mille tulemist ma kuu aega tagasi ette ei kujutanud. siis kui tusatuju oli.

täna käisime Vertigos lõunal, kus kauni ilma puhul oli palju inimesi ja vähe teenindajaid. ja üks kokk vist. ja väga väiksed kurgimakid.

232. (haiglafilm)

2009-05-29T11:03:00.003+03:00

teate, nüüd võib isegi nii juhtuda, et pääsen lastehaiglasse nädalaks vaatluspraktikale! nii tahtsin ja kartsin, et äkki nad ei viitsi minuga jamada. noh et mingi tshikk jõlgub sabas ja kirjutab ja küsib. aga tundub, et sotsiaaltöötajad ongi sellised head ja vastutulelikud inimesed (ma ei tea ju veel täpselt, ma mõtlesin, et need, kellega mina olen kokkupuutunud on lihtsalt eeskujulikud eeskujud:)). seega, juulikuus võibolla raporteeringi otse lastehaiglast!

aa, see kaa veel, et käisime Heleniga vaatamas filmi "Endiste pruutide vaimud", sest ma võitsin sellele piletid. ma olen enne kaa võitnud, muide, nii et tasub proovida! ainult et film oli suhteliselt saast. selline tüüpiline USA kassahitist romantiliskomöödiline pisaratekiskuja. klishee klishee järel ja Jennifer Garner mulle kaa eriti ei meeldi. ja kohati ma läksin närvi nende nõmedate tüüpstseenide peale kaa. ja kusjuures ma olen ka meeldivaid ja lahedaid romantiliskomöödilisi kassahitte näinud! näiteks mulle meeldis "What Happens in Vegas" (võib ka olla sellepärast, et seal mängis Ashton Kutcher) ja "Holiday" meeldis (jälle Cameron Diazega?) ja "How to Lose a Guy in Ten Days" meeldis. ja "What Women Want" ja "Bridget Jones". ma ei hakka osasid romantilisi komöödiad, mida võin ikka ja jälle vaadata, siia patta panema, sest minu jaoks nad on kuidagi teistsuguse fiilinguga. "A Lot Like Love" näiteks ja "Elisabethtown" ja "Notebook" ja "Family Stone". ja sajad ülejäänud, mis kohe meelde ei tule.

231. (pistaatsia.kasulik.ee)

2009-05-27T10:56:00.003+03:00

praegu vaatasin üle , et kas keegi üldse loeb mu postitusi või peangi nagu päris päevikut siin. blogpatrol näitas ka seda, et minu blogini on guugelsöörtshi kaudu jõutud muuhulgas järgmiste märsõnade otsingutel:
- püss
- luud ragisevad
- realiseerimistähtaja ületanud õlu

nagu näha, olen suutnud hoida teemadevaliku mitmekesise.

230. (sshh!)

2009-05-27T10:26:00.002+03:00

ostsin emme palvel talle raamatu "Secret. Saladus". teate küll, see raamat, mis õpetab elama või kõike saavutama või nii. kuna emme tuleb alles reedel, on raamat seni minu käes. ma siis eile enne magamaminekut lugesin seda natuke. esimese peatüki.
hästi ameerikalikult kirjutatud ja iga lauset korrati kaks korda pisut sõnastust muutes, et see ikka kinnistuks. aga põhimõtteliselt eks ilmselt selle raamatu lugemine toob pigem kasu, kui ta kuidagi üldse lugejat mõjutab. põhimõte on seal siis esimese peatüki põhjal selline, et tuleb mõelda pidevalt ja intensiivselt nendele asjadele või saavutustele, mida sa väga tahad. ja kui piisavalt intensiivselt mõelda, siis toovad need mõtted nagu magnetina sarnaseid mõtteid juurde ja siis tuleb universumist suur ja positiivne energia kõik sinu mõtte juurde kokku ja kõik lähebki nii nagu tahad. aga universum, kurask, ei tee vahet positiivsete ja negatiivsete mõtete vahel. st et kui sa liiga intensiivselt mõtled, et "ma ei taha läbi kukkuda, ma ei taha läbi kukkuda!", siis universum saab aru ainult sellest "läbikukkumise" osast ja saadab siis selle kontseptsiooni juurde oma energia ja võib juhtuda, et ikka tuleb sellepärast läbi kukkuda.

kunst on siis selles, et tuleb enda jaoks täpselt paika panna, mida sa ikkagi tahad ja siis oma mõtted sellele koondada. ja siis juba hakkabki juhtuma. väga põnev. tundub selline hirmuäratav värk - et kui see nii käibki, siis äkki ma hakkan mingit vale asja soovima ja mis siis saab. teoorias siis kui selgub, et ei, ma ikkagi ei taha seda asja või olukorda, siis hakkan mingit uut asja soovima.

raamat kirjutab, et neid, kes Saladust teavad, on nii vähe, sellepärast ongi nii paljudel kõik halvasti ja asjad ei õnnestu. ma mõtlen, kas siis universumis on niii palju sellist vaba energiat, mida saab siis minu mõtete ja soovide täitmiseks kasutada? ja kui nüüd kõik hakkavad soovima ja tahtma ja mõtlema, kas siis ikka jätkub kõigile? või siis tugevamad saavad rohkem? et selline pidev võitlus universumi energia pärast hakkab siis olema?

229. (Ei Lee)

2009-05-27T10:19:00.002+03:00

käisime eile Britaga ühel erivajadustega laste lasteaed-kooli perepäeval ja ta jälle tõestas, et on ideaalne pere- ja lastekoer (ja tulevikus ka ehk päris teraapiakoer siis). kannatlik ja nunnu. lapsed katsusid läbisegi tema saba, käppasid, tegid vastukarva pai - ja ta ei teinud teist nägugi. ta ei ehmatanud ka ratastoolide ega muude talle seninägematute asjade peale. ja kui üritus oli läbi, siis viskasin talle palli preemiaks ja ta oli täpselt sama rõõmus nagu enne. mingeid stressimärke ma küll ei täheldanud. viisin ta veel ujuma ka siis. muide, Stroomi rannas inimesed ujusid ja vesi oli käega katsudes nii soe, et oleks tahtnud isegi minna. võibolla mitte Stroomi koerarannas, siiski.

228. (Enn Vee)

2009-05-26T10:44:00.004+03:00

sel nädalavahetusel puhkasin hoopis teismoodi. Käisin loomakaitse seltsi infopäevadel, kus tutvusin mitmete huvitavate inimestega. ja teemadega. arutlusele tuli ka näiteks taimetoitluse teema - selle motiivid ja põhjused ja taust ja. väga huvitav. ausalt öeldes olen sellele mõelnud juba 1. maist, kui käisin mõttetalgutel, kus see teema ka jutuks tuli. nüüd proovin palju selle kohta ise ka lugeda ja infot koguda. põnev.

pühapäeval käisin ühte sõpra aitamas ühe loomingulise asjaga, aga ma ei tohi sellest vist veel kirjutada. igal juhul oli see väga naljakas. ka inimeste jaoks, kes möödusid.

pühapäeva pärastlõunal käisime Britaga lauluväljakul toimuval heategevuskontserdil, millega koguti raha delfiiniteraapia jaoks. Käisime seal oma teraapiakoerte ühinguga ja lubasime lastel ja ka vanematel inimestel kutsudele pai teha ja vastasime küsimustele. väga tore üritus oli. ma veendusin, et minu koeral on suurepärased eeldused teraapiakoeraks saamiseks - ta on tõeline inimeste parim sõber. ja laste. ma ei jõudnud teda ära kiita pärast:) täna siis läheme ennast jälle lastele näitama. ma mõtlen, et see koeraga väikse vaeva nägemine kooliskäimisega ja õpetamisega ja järjepidevusega on end ikka kuhjaga ära tasunud. loomulikult on mul ka selline koer, kes juba tõuomadustelt on leplik ja koostööaldis, aga no siiski. eks me ole koos ka tööd teinud, et temast normaalne koer kasvaks. ta on ikka nii tubli (ma ise olen kaa natuke:)).

aaa ja õhtul ma koristasin korteri ka ära. ma olen nõus, et "mida rohkem teed, seda rohkem jõuad". võibolla selles on süüdi kevad.

227. (away)

2009-05-19T15:16:00.000+03:00

tänane ilm soodustab unistamist.
ja segab keskendumist.
ma olen kuskil mujal praegu.

226. (tantsujalavik)

2009-05-18T14:09:00.002+03:00

Kalle saatis mulle selle reedel. ja nüüd möödun'd reede ja see koosmõjus häirivad mu ametnikujalgade (ja -keha) rahu.

cause your friends don't dance and if they don't dance - well they're no friends of mine.

225. (noor ja ilus)

2009-05-16T17:46:00.002+03:00

eile käisin oma elu esimesel mutantdiskol ja esimest korda elus Levist Väljas(es?). ja jõudsin magama kell 6. ja täna olen väsinud ja joon palju vett. aga õnnelik! ma olen noor!

224. (puhkepäev)

2009-05-09T23:05:00.007+03:00

Laupäev:

7.00 - äratus
7.15 - hommikune jooks koos koeraga (kaks ühes!)
8.00 - meeldiv duśś ja hommikusöök
9.00 - kool. magistritöö projekti kaistmine (umbes kümnendana)
11.30 - soe lõunabuffee Martiniga ja toidushopping
13.30 - jalutuskäik koeraga
14.20 - kino: Slumdog Millionaire (väga hea!)
17.00 - kodu korda (korjan üle korteri kokku kõik kutsu laialitassitud sokid; pühin kokku koera küljest pudenenud liiva ja tolmu, pesen põrandad ära; koristan köögist nädala kultuurikihi ja panen kutsu tekikesele puhta puhhidega tekikoti)
19.00 - dvd vaatamine: Lost in Translation
19.30 - teen sushit (keedan riisi ja rullin-värgin)
20.00 - sööme sushit ja vaatame filmi lõpuni (endiselt väga hea film, tõden)
21.00 - vaatan uudiseid, punklaulupidu, loen meile ja tshillin feissbukis (valin umbes kümme erinevat top faivi ja aeg lendab)
23.30 - kaissu ja tuttu

aim taierd bat häpi.

223.

2009-05-06T12:05:00.004+03:00

teinekord on lihtsalt tuju paha, eksole. no kuidagi on tunne, et miski ei lähe nii nagu peaks ja üldse. mõtlesin, et äkki teie näiteks kirjutate, kuidas teie paha tuju korral toimite. noh näiteks mis on need kolm asja, mis võiksid tuju parandada?
okei:
1. sõbrad, eksole. väike tee või kohvi või vein ja natuke lobisemist. aga kui sel hetkel on tuju hea ja siis pärast koju jalutades ikka tuleb tusatuju (lahe sõna :) õnneliku inimesena polegi vaja olnud seda eriti kasutada) peale? või siis näiteks mina ei tahagi väga minna kellegagi lobisema, sest ma tean, et mu tusatuju paistab välja ja ma ei tahaks seda eriti levitada. nagu seagrippi.
2. muusika - aga rõõmsaid laule ei taha kuulata ja liiga melanhoolsed ei mõju ka hästi. eile avastasin, et jazz mõjub hästi. selline mahe, mitte närviline.
3. shokolaad ja koogid - mhmh, aga te saate aru küll, miks need ka tegelt lõpuni head ei ole. eile sõin terve suure shokolaadi ära ja pärast oli süda paha (nagu ma ka ühes eelmises postituses mainisin) ja tuju halb, et õhtul niimoodi magusat söön. eriti veel enne rannahooaega.
4. sport - aega pole. õnneks mul on koer, kellega natuke saab ikka joostud ja müratud. nüüd saan hommikuti ka jooksmas hakata jälle käima, sest koeral sai jooskuaeg läbi :) aga siiski - kui tuju on tusane, siis tahaks hoopis teki sees olla kuskil diivaninurgas, mitte trenni minna. kui ma suudaks end motiveerida oma tusatujus trenni või jooksma minema, siis oleks muidugi elu ilus.
5. ootamine - noh et läheb paremaks. tavaliselt see töötab. sest üks hetk lähebki ju. see vahepealne aeg on raske ainult.

ma ei ole eriti harjunud, et tusane tuju kestab kauem kui üks päev. imelik on. sellepärast küsingi nõu!

222. (dream on!)

2009-05-05T17:26:00.002+03:00

minu unenägudes on nüüd uus feature - taustamuusika. areneb see minu unenäotööstus, areneb. täna siis oli taustaks Ray Lamontagne "Be here now", mida eelmisel nädalal paar korda kuulasin. väga selline hingeminev. igatpidi. sõnad sobivad mulle ideaalselt praegu ka. ja nüüd kuulan seda sellepärast veel.
kuna see taustalaulude lisamine on praegu testiversioonina kasutuses, siis jäi mul meelde ainult laul ja unenäo sisu jäi tagaplaanile. ma mäletan, et mingi sisu oli, aga mitte täpsemalt. eks kõik uus vajab harjumist ju kaa.

221. (veri on paksem kui vesi)

2009-05-05T09:52:00.003+03:00

aa, ma eile mõtlesin, et hakkaks jälle natuke järgima veregrupidieeti. printisin siis välja omale selle tabeli, et mida B-grupp peab sööma, mida võib süüa ja mida tuleks vältida. igast häid asju tuleks ära jätta, nende hulgas: kanaliha, krevetid, pistaatsiapähklid(!), tatar, avokaado, redised, tomatid, mais (minimaiiis...), kookos. ja siis hakkasin vaatama, mida ma sööma peaks ja leidsin, et ikka kaa päris palju häid asju: lambaliha, lõhe, tuunikala, jogurt ja keefir, riis, brokoli ja porgand, peet, ananass, banaan, ploomid ja viinamarjad, ingver ja roheline tee. novot ja siis on terve hunnik igasuguseid asju, mida ma võin süüa.
ma siis proovin nüüd mõni nädal, kas läheb enesetunne, tuju ja elu paremaks.

220. (Grete karikas 2009)

2009-05-05T09:15:00.004+03:00

olen täheldanud, et minu tunded, motivatsioon, huvid, isud jms käivad lainetena. vb on see seotud sellega, et ma olen naine ja kõikide nende hormoonide ja muude asjadega. võib olla mitte. näiteks sõin ma peaaegu kaks nädalat kogu aeg kiivisid. kogu aeg tahtsin veel ja isu ei saanud täis ja iga kord poes ostsin jälle mitu tükki. ja siis üks hetk ma tundsin, et ma ei suuda enam kiivisid süüa ja läksin üle porganditele. nii on mul olnud ka õuntega ja jogurtiga ja kurgiga ja tomatitega ja makraga ja üldse kõigega. samamoodi on lauludega ja filmidega ja nt ristsõnade lahendamisega. ja näiteks ma alati söön kommi seni, kuni süda läheb pahaks. selline tunne, nagu ma oleks üks karikate kogum ja ma täidan neid ükshaaval ja igaks juhuks seni, kuni üle hakkab ajama, selle asemel, et niimoodi kõiki natukesehaaval täita.

219. (une nägu)

2009-04-29T10:58:00.005+03:00

niisiis, unenäorubriik!

ühel ööl nägin unes, kuidas vanemate maja läks põlema. mingi heinaauto sõitis mööda majast, mis põles ja kuna suuuur tuul oli, siis maja võttis kohe tuld. ja kuna tuul oli suuuur, nagu märkisin, siis ma veel mõtlesin, et eitea kuhu jooksma peaks, sest kõik läheb kohe põlema. noh, ei olnud kõige rõõmsam hommikul tõusta (eriti arvestades sellega, et ma olin eelnevalt unes näinud, et Martinil oli hoopis mingi teine pruut. mingi tumeda peaga. ja veel ilusate juustega, mhh).
Unenägude seletaja ütles: et leekide nägemine tähendab kirge. ja mida suuremad leegid, seda suurem kirg. märgin veel , et leegid olid TO-HUU-TUUUD. no ilmselt see siis tuli selle peale, et ma seda tumeda peaga whatsherface'i nägin eelnevalt. ja siis nagu mu alateadvus tahtis rõhutada MINU kirge selle peale.
igal juhul, tulenevalt sellest üüratust kirest siis, palusin vanematel oma suitsuandurid ja muud süsteemid üle vaadata.

ja ühel hoopis teisel ööl nägin unes, et vanemad pidasid lauta, kus elasid teiste seas: karu, haavatud põder, must labrador ja hobune. ja ma väga pingsalt uurisin, et kus kanad on. ja mina olin täiesti leilis ja tahtsin kõiki loomi jalutama viia. isa aga ütles, et põtra ei tohi viia, sest põder võib kuri olla. no ta oli ju haavatud kaa niikuinii. ja üldse isa ütles, et tegelikult ma peaks hoopis muid, pakilisemaid töid tegema, mitte siin loomi jalutama. nendega olevat sel nädalal juba jalutatud, pealegi.
Unenägude seletaja ütles: et loomalauda nägemine tähendab mõõdukat palka. sama hästi oleks võind sinna mitte midagi kirjutada ju. aga okei - kuidas võtta eksole. kui mu õiglustunne oleks vähem arenenud, võiksin ju siin seletada, et näe - mõõdukas oleks siis, kui ma saaksin võibolla reisida ja rohkem ökotoitu ja -puhastusvahendeid lubada endale ja auto liisida. ja korteri üürida (ainult teoorias:) aim fain.). aga tegelikult ma ei hakka nii seletama.
Ja veel sain raamatust sellise ootamatu selgituse, et kui näed unes, et oled loomaarmastaja, siis oled tegelt kaa.

218. (pealkirjata)

2009-04-29T10:45:00.003+03:00

Huvitav, kas kirjanikel ja poeetidel ja kunstnikel ja muusikutel ja kõigil kes loovad midagi, millele on vaja pealkirja, on see tavaliselt juba enne olemas või tuleb see pärast, kui teos valmis? ma mõtlen, et minu puhul kehtib pigem see viimane variant. kunagi ei saa ju tegelikult ette teada, kuhu ma oma jutuga või mõtetega välja jõuan. üks ju viib ikka teiseni ja lõpuks olen hoopis kolmandas kohas. sellepärast on mind ka tihti raske jälgida, kui ma mingit põnevat lugu hakkan jutustama - nii palju kõrvalliine tuleb vahele, et raske on kursil püsida :) eriti pean ma ennast kontrollima siis, kui ma hakkan midagi seletama (ja eriti siis, kui seda veel õhinaga, eksole!) inimesele, kes mind ei tunne. eriti. tema silmis/kõrvus ma ilmselt peksan küll segast.

samas võibolla üks kindel pealkiri just distsiplineeriks mind kursile jääma. noh et ikka kogu jutt mahuks pealkirja sisse ära. aga see oleks ju igav. mitmed vürtsikad kõrvalliinid tuleks siis kurvalt ära kustutada.

ühesõnaga, kas teil on ka vahel tunne, et mõtteid on niii palju ja pea niii väike? :)

2009-04-13T21:20:00.004+03:00

sain kokku panna oma lemmikstiili kujutava moekollaazhi. soovitan, aga kui juba alustad, siis võtab see ikka korralikult aega. ma ei kujuta ette kui palju seal tegelikult kõiki neid asju on, ma üle kümne lehekülje ei jaksanud enam vaadata. Find me on Polyvore

2009-04-13T20:18:00.001+03:00

217. (sikk tsikk)

2009-04-13T19:57:00.002+03:00

haigus murdis mind. seda pole juba üle aasta juhtunud. nüüd juhtus. minu viirus keskendus mu kurgule ja mandlitele ja siis istus seal niimoodi ja teritas oma küüsi. nüüd ta siis veel hoiab ühe küünega kinni seal ja arst käskis veel nädalakese kodus olla. õnneks ma juba tohin voodist väljas käia ja isegi õues jalutamas vaikselt. tuju tuleb ka tagasi selle peale. eelmisel nädalal tekkis vaikselt tunne, et ma ei saagi kunagi terveks ja jäängi nagu mingi mõttetu tshikk sinna voodisse kinni. nii halb oli, et raamatulugemise ega arvutiisu ega midagi ei olnud. aga täna tegin juba süüa! ja lugesin meile! ja varsti hakkan raamatut lugema. ma loodan, et see nüüd tähendab, et Grete on varsti pildis tagasi.

216. (hullud maasikad)

2009-04-02T14:43:00.002+03:00

ma söön maasikaid. kusjuures maitsevad ka nagu maasikad. hulludelt päevadelt ostsin! kadestage nüüd!

215. (kingitud jõehobu suhu ei vaadata)

2009-03-30T16:56:00.003+03:00

kuna kuu saab kohe läbi ja ma olen nii vähe postitusi teinud, siis plaani täitmiseks teen veel ühe.

ma sain sünnipäevaks igasuguseid toredaid asju! Teiste seast tõstaks esile puust jõehobu, itaaliapärase (täidetud) piknikukorvi, roosa boa koos pesu- ja fotopoe kinkekaartidega ja kala, kes teeb "boijoing". ja see pole veel kõik! ootan põnevusega!

214. (Belka)

2009-03-30T16:51:00.003+03:00

Belgiast niipalju, et osustus see väga huvitavaks ja toredaks kogemusteks lahedate inimestega nii kodu- kui välismaalt. ainult et ma võibolla natuke täiendaks Belgia rongisüsteemi. raske oli orienteeruda, millisele rongile ja kust minna tuleb ja jõudsime lennujaama tagasi tänu heade inimeste näpunäidetele. ja sinnaminnes me üleüldse sattusime valesse linna janii (no Belgia on ju bikeelne riik eksole ja Leuven võiks ju vabalt prantsuse keeles Louvain olla? ei? ei.)